Õhumass on ulatuslik ning horisontaalselt suhteliselt homogeensete füüsikaliste omadustega osa atmosfäärist.
Meteoroloogilisel kaardil käsitletakse õhumassi iseseisva üksusena, mille liikumist on võimalik päev-päevalt jälgida. Õhumassi omadused määravad kohaliku ilma iseärasused, näiteks õhutemperatuuri ja sademetehulga. Õhumassi pindala võib ulatuda miljonitesse ruutkilomeetritesse. Vertikaalselt võib õhumass ulatuda maksimaalselt troposfääri ülemise piirini, kuid ulatub enamasti vähem kui pooleni troposfääri vertikaalsest ulatusest. Õhumassi piiri teistsuguste omadustega õhumassiga nimetatakse frondiks.[1]
Õhumasside omadused sõltuvad peamiselt tekkepiirkonnast. Madalatel laiuskraadidel tekivad sooja ning kõrgetel laiuskraadidel jahedama õhuga õhumassid. Ookeanide kohal tekkinud õhumassid kannavad enam niiskust ning tekitavad seega suuremal hulgal sademeid. Mandrite kohal tekkinud õhumassid on kuivemad. Pikk teekond mere kohal võib aga algselt kontinentaalse õhumassi muuta mereliseks ning vastupidi.
Eestis on valitsevaks läänekaartetuuled, mistõttu kujundavad meie ilma peamiselt Põhja-Atlandil tekkinud tsüklonid ehk niisked ja jahedad õhumassid. Ida poolt tulevad õhumassid toovad Eestisse suvel palava ja kuiva ning talvel krõbeda pakasega ilma.
Õhumasse eristatakse termodünaamilise ja geograafilise klassifikatsiooni alusel.[2]
Sageli eristatakse nelja tüüpi õhumasse:
Lisanduvalt jaotatakse peaaegu kõiki geograafilise jagunemisega õhumasse merelisteks ja mandrilisteks.
Õhumasside liikumise käigus uue aluspinna kohale need muutuvad ehk transformeeruvad, võttes osaliselt üle uusi omadusi.