Õigus surra on kogukonnas eetiline ja õigusriigis juriidiline kontseptsioon.
"Õigus elada ei tähenda kohustust elada," ütles abistatud enesetapu hagi esitaja Wolfgang Putz Saksa ülemkohtus 2020. aastal.[1][2] Eetika küsib, kas surmaõigus võib eksisteerida koos eluõigusega või mitte.
"Õigus surra" on teema, mis eristab riike üksteisest ja väljendab nende olemust. Kui riigi olemasolu mõte on oma inimeste teenimine ja see tunnustab oma kodanike eneseteostuse vabadust, siis on ka inimestel vabadus ise otsustada, kui kaua nad tahavad selles maailmas olla. Kui aga inimesed on riigi jaoks ja nad on kohustatud teenima oma kodumaad, siis otsustavad selle valitsejad, kes ja kuidas elab ning millal ja millisel viisil keegi peab surema.
Suremisõiguse probleem on suuresti põhjustatud meditsiinitehnoloogia arengust, mis võimaldab elus hoida inimkeha, millel pole teadvust ja mis ei suuda väljendada inimesele omast tahet. Enne neid meditsiinilisi edusamme lõpetas keha lihtsalt elutegevuse, kuid nüüd on see muutunud majanduslikuks küsimuseks: kes katab keha elushoidmisest tulenevad kulud?
Religioonide vaated selles küsimuses varieeruvad suuresti. Aasia päritolu usundid, nagu hinduism, džainism ja budism, tunnustavad vägivallatu enesetapu õigust paastumise kaudu (Prayopavesa, Santhara). Sintoism tunnustab ka au kaitsmise nimel tehtud enesetappu (Harakiri). Katoliiklik ja ortodoksne kristlus peavad enesetappu patuks, mis on andestamatu, mistõttu ei tohi sellise lahenduse valinud inimesi matta nende surnuaedadesse.
Vabatahtliku enesetapu küsimus kerkib olukorras, kus inimese normaalse elu jätkamine on muutunud võimatuks vanadusest, haigusest või õnnetusest põhjustatud pöördumatute muutuste pärast organismis või majanduslike toimetulekuvõimaluste ammendumise tõttu. See teema võib päevakorrale tulla ka olukorras, kus inimene on lihtsalt kaotanud elu mõtte või ei jaksa enam osaleda turumajanduslikus konkurentsis või olelusvõitluses.
Suremisõiguse kaitsjad lähtuvad arusaamast, et inimese keha ja elu on inimese isiklik omand ning tal on õigus ise otsustada, kuidas seda kasutab. Aga et surm on lõplik ja "tehtud vea" parandamise võimalus puudub, siis peab igale inimesele andma piisavalt aega väljendada oma vaba tahet, enne kui ta langetab lõpliku otsuse. Seda tingimust on aga liigkeeruline täita olukorras, kus inimene on kaotanud vanaduse (dementsus) või vaimuhaiguse tõttu iseseisva otsustamise võime.
Suremisõiguse vastased leiavad, et inimesel puudub kompetents otsustamaks oma elu ja surma üle. Paternalistlikud valitsejad ja totalitaarsete riikide juhid leiavad, et vaid riigil kui suveräänil on õigus otsustada oma alamate kehade kasutamise ja nende elus püsimise üle. Humanistid on seisukohal, et õigus elule on võõrandamatu ja sellest ei saa loobuda.
Aktiivne eutanaasia on lubatud Uruguays, Belgias, Madalmaades, Luksemburgis ja Colombias ning kindlatel juhtudel ka Jaapanis.
Abistatud enesetapp on lubatud Austraalias Victoria osariigis, Kanadas, Šveitsis (ka välismaa kodanikele) ning Ameerika Ühendriikide Oregoni ja Washingtoni osariigis.[3]
Eesti seadustes pole seda teemat sätestatud.