Ületurism on turism, mis ei ole piisavalt hästi juhitud, vältimaks turistide üleküllastust, turistide elamuse ja kohaliku kogukonna elukvaliteedi langust.[1]
See mõjutab negatiivselt piirkonda, segades kohalikke elanikke liigse kära ja kultuuriliste erinevustega. Samuti mõjutab ületurism negatiivselt sihtkoha looduskeskkonda ja elukvaliteeti.[2] Sisuliselt on ületurism liiga palju inimesi ühes kohas igal ajahetkel.[3]
Ületurismi kontseptsiooni tõus ei ole juhuslik ning seda saab seostada mitmete konkreetsete arengutega nii turismi sees kui ka väljaspool seda.
Turismi kontekstis hõlmab see erinevate võrguteenuse pakkujate - Airbnb, Uber - kasvu; suurem ühenduvus sotsiaalmeedia kasutamise kaudu; turistide koguarvu suurenemine ja lennukite suhteliselt madalamad kulud.
Tänapäeval suureneb inimeste arv, kes omavad rahalist võimalust reisimiseks. See tähendab, et inimestel on rohkem vaba aega ning vahendeid, et käia reisimas.[4]
Turismi kasv võib tõepoolest tekitada mitmeid probleeme populaarsetes sihtkohtades nagu Veneetsia, Barcelona ja Pariis ning mõjutada nii elanike elukvaliteeti kui ka looduskeskkonda. Ülerahvastatus toob kaasa liiklusummikuid, parkimisprobleeme ja üldist ebamugavust püsielanike ja külastajate jaoks. Turistide suur arv võib avaldada survet infrastruktuurile ja teenustele ning kahjustada ajaloolisi paiku ja kultuuripärandit. Lisaks võib suur turistide mass suurendada jäätmete teket ja reostust, eriti kui ei rakendata piisavaid jäätmekäitlus- ja keskkonnakaitsemeetmeid. Seega on oluline leida tasakaal turismi edendamise ja sihtkohtade jätkusuutlikkuse vahel, rakendades meetmeid, mis tagavad nii kohalike elanike kui ka keskkonna heaolu ning säilitavad samal ajal turismi positiivseid aspekte nagu majanduslik kasu ja kultuurivahetus.[4]
Ülerahvastatus on probleem, mis mõjutab nii kohalikke elanikke kui ka turiste ja võib rikkuda vaatamisväärsustega tutvumise kogemuse. Pikkades järjekordades seismine ja võimetus külastada muuseume ja galeriisid ilma eelneva broneerimiseta võib olla pettumust valmistav. Lisaks võivad suurenenud kulud põhiliste vajaduste nagu toidu, joogi ja hotellide eest maksmisel takistada autentse kogemuse saamist. Kohad on püüdnud luua erinevaid meetmeid rahvahulga kontrollimiseks, kuid tihti puudub nende lähenemistes sidusus ja tegelik lahendus.[3]
Kõige tavalisem lähenemisviis häirivate tegurite vähendamiseks on külastajate liikumise kontrollimine, püüdes neid ruumis hajutada. Sellise lähenemisviisi puuduseks on asjaolu, et kohalikud elanikud võivad tunda, et neil pole enam võimalik turismi eest põgeneda, kuna turistid on alati kohal, mis võib mõjutada nende elukvaliteeti.
Teine strateegia on külastajate segmenteerimise suurendamine - eesmärk on meelitada teadlikumaid turiste, kes kulutavad rohkem raha ning põhjustavad vähem probleeme.
Kolmas strateegia keskendub linna infrastruktuuri ja rajatiste parandamisele, et suurendada turismisihtkoha vastupanuvõimet ja paremat kohanemisvõimet turismi kasvule ning säilitada samal ajal kohalike elanike elukvaliteeti.[4]
Turismi paremaks haldamiseks on mitmeid võimalusi, näiteks hooajaväliste reiside edendamine, turistide arvu piiramine ja sektori suurem reguleerimine. Samuti võib positiivset mõju avaldada säästvama reisimise soodustamine ning toetamine.[3]