Üliõpilasselts Liivika

 See artikkel on üliõpilasseltsist; eesnime kohta vaata Liivika (eesnimi)
Üliõpilasselts Liivika
Asutatud 21. aprill 1909, Riia
Lipukiri Ex solo ad solem soli patriae!
Liige liiviklane
Üliõpilasselts Liivika konvendihoone Tartus Baeri tänav 7, sügis 2011

Üliõpilasselts Liivika (lühendatult ÜS Liivika) on 21. aprillil 1909 Riias asutatud Eesti üliõpilasorganisatsioon. Selts taasasutati 1990.

Tegevus ja eesmärgid

[muuda | muuda lähteteksti]

Liivikas toimuvad ettekanded kõikvõimalikel teemadel, aega sisustatakse muusikaõhtute ja spordiüritustega. Tihe läbikäimine seltsi liikmetega võimaldab laiendada tutvuskonda ka nende erialade tudengite seast, kellega igapäevases koolielus harva kokku puututakse. Laiemateks eesmärkideks on propageerida tervislikke eluviise, kasvatada oma liikmetes ausust, sõbralikkust, isamaa-armastust, töökust ja haritust ning aidata valitud eriala põhjalikumalt omandada, edendada rahvuslike ideaalide ja kultuuri. Oma tegevuses juhindub Liivika põhimõttest "Kohusetunne kasvagu, et sundus võiks kaduda".[viide?]

Vabadus

[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt enamikust akadeemilistest organisatsioonidest ei tehta Liivika tegevuses noor- ja tegevliikmetel olulist vahet. Noorliikmetel on kõik võrdsed õigused tegevliikmetega peale hääletusõiguse koosolekul. Seltsina on Liivika vabameelne ning ei alluta oma liikmeid karmile korrale ega sunni neid etteantud moel mõtlema või riietuma. Vastupidi Liivika on isikukeskne, selle uutel liikmetel on võimalus kohe algusest kujundada seltsi tegevust oma näo järgi ja sel moel ka teisi liikmeid oma panusega rikastada.[viide?]

Sümboolika

[muuda | muuda lähteteksti]

Liiviklaste ainus välismärk on sõrmus, mille hõbedase plaadi ülaservas on lõvi kujutis, selle all kuldne laine ning alumises osas tammelehega L-täht. Sõrmuse vitsale on suurte tähtedega vermitud ÜS Liivika lipukiri ex solo ad solem soli patriae (ld, 'maa pinnalt päikese poole ainsa isamaa hüvanguks').[viide?]

Sõrmusel kujutatud vapilõvi sümboliseerib mehisust, L-täht Liivikat, tammelehed isamaa-armastust ning kuldne laine viitab ÜS Liivika eelkäija Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi "Laene" nimele. Seltsi sõrmuse kandmise õigus on kaasvõitleja staatusse jõudnud liiviklasel. Seltsi sõrmuse kandmine on soovituslik, kuid vabatahtlik.[viide?]

Nii nagu enamik seltse on Liivika üliõpilasorganisatsioon, kellel ei ole värve. ÜS Liivika müts on ilma eritunnusteta üldlevinud üliõpilasmüts valge põhja ning tumesinise servaga. Mütsi põhi on peenvillasest riidest, serv sametist, nokk mustast nahast. Mütsi kantakse seltsi üritustel: aastapäeval, liiviklase surma puhul tema ärasaatmisel ja seltsi esindamisel väljaspool seltsi Kodu. Sellised sündmused on vabariigi aastapäev 24.02, volbrirongkäik 30.04, Tartu Ülikooli aastapäev 01.12, ülikooli rektori või muu seltsile tähtsa isiku matused. Muul juhul kantakse seltsi mütsi liiviklase enda äranägemisel.[viide?]

Liivika lipp on kahepoolne, ühelt poolt sinise ja teiselt poolt halli taustaga. Sinisel taustal on lipukiri, selle all kuldne tammelehega L-täht, mille all on seltsi asutamisaasta 1909. Hallil küljel on kiri Üliõpilasselts, mis kaardub leopardi kohale, selle all kiri Liivika, kuldse laine kohal. Lipu servad on kolmest küljest palistatud hõbenarmastega.[viide?]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

ÜS Liivika asutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Üliõpilasselts Liivika juured ulatuvad Esimese maailmasõja eelsesse Riiga. Tollane Tsaari-Venemaa Liivimaa kubermangu pealinn oli eesti soost üliõpilaste arvult Peterburi ja Tartu järel kolmandal kohal.[viide?]

ÜS Liivika Riias

[muuda | muuda lähteteksti]

Liivika tekkeajendeid on võimalik valida mitme sündmuse seast. Neist üks olulisemaid on 3. veebruaril 1909 Riias toime pandud atentaat sõjaringkonnakohtu kõrgemale liikmele kindral Košelevile. Tsaarivõim kahtlustas mässumeelsuses Riia Polütehnilise Instituudi (RPI) üliõpilasi, kelle seast vahistati ka neli korporatsioon Vironia liiget. Ootamata eeluurimise tulemusi, heitis juhatus arreteeritud liikmed korporatsioonist välja. Protestiks konvendi sellise kiirustava sammu vastu astus kümmekond korporanti Vironiast välja. Vironiast väljaastunud võtsid ühendust Riias tegutsenud teise eesti soost üliõpilasi ühendanud organisatsiooni, üliõpilasseltsi Laene (1905) aktivistidega. Läbirääkimiste tulemuseks oli uue organisatsiooni – Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi (REÜS) sünd. Kandva jõu uues seltsis moodustasid Riias tegutsenud eesti üliõpilasorganisatsioonide noored liikmed, kes otsisid paremaid võimalusi enesetäiendamiseks ja ettevalmistuseks rahvuslik-ühiskondlikus töös. Ühelt poolt eristati end Vironia korporantlikust mõttelaadist. Ent ka Laene tegevus ja ideoloogia oli jõudnud juba kiirelt muutuvates oludes ajale jalgu jääda. Seega võib öelda, et REÜSi asutamisel sündis uus organisatsioon. REÜSi esimesed aastad kulusid siseelu kujundamisele. Koosolekuid peeti korrapäraselt, seltsi liikme Kase juhatusel tegutses meeskoor, peeti kõnekoosolekuid ja diskussioone. Tehti koostööd teiste eesti kultuuri edendavate organisatsioonidega: Riia Eesti Hariduse Selts ja Abiandmise Selts said oma laulukoori ja näitetrupi jaoks tasuta REÜSi ruume kasutada. Riia Eesti Üliõpilaste Karskuse Seltsis etendasid juhtosa REÜS liikmed. Elavalt toetati rahvusüritusi: in corpore astuti rahvusteatri hoone ehitamiseks asutatud Estonia osaühisuse liikmeks.[viide?]

ÜS Liivika Moskvas

[muuda | muuda lähteteksti]

Rinde lähenedes evakueerus Riia Polütehniline Instituut enne 1915. aasta sügissemestri algust Tartu, hiljem täies ulatuses Moskvasse. Sinna kandus ka Liivika tegevus. Algas seltsile raske aeg. Esialgu leidis selts peavarju Moskva ainsas eestlaste keskuses – Moskva Eesti Seltsi ruumes. Hoolimata sellest, et kogu üliõpilasseltsi varandus oli jäänud Riiga, õnnestus siiski seltsi tegevust jätkata. Veebruarirevolutsioon Venemaal äratas lootusi, sagedaseks kõneaineks sai Eesti autonoomia. Ent kommunistlik oktoobripööre tegi Moskva Eesti Seltsi tegevusele ootamatu lõpu, ruumid läksid eesti kommunistide kätte ning koos varaga riigistati ka ruumides olnud REÜSi raamatukogu ja arhiiv. Saksa okupatsiooni ajal saabusid kõik REÜSi liikmed kodumaale, kuid Saksa okupatsiooni karmi režiimi all vaibus side laiema liikmeskonna vahel.[viide?]

ÜS Liivika Eesti Vabadussõjas

[muuda | muuda lähteteksti]

Samal ajal arendasid kodumaale tulnud liiviklased Eesti iseseisvuse saavutamisele suunatud tegevust. Jaan Naaris ja Harald Normak asusid enamlaste võimu ja Saksa okupatsiooni päevil omakaitset korraldama. Naaris sai soomusrongide ehitamisel ja varustamisel admiral Johan Pitka paremaks käeks. Juhan Kukk koostas Maapäeva vanematekogu juhatusliikmena Eesti iseseisvuse manifesti, kuid seejärel oli ta Eesti Ajutise Valitsuse liikmena sunnitud Saksa okupatsioonivõimude eest Venemaale põgenema. Aktiivselt osales Eesti sõjaväeosade loomises Arnold Jürgens. Liiviklane Normak koos Soansiga osales ka Kalevi Maleva organiseerimises. Bernhard Truu osales Sadamatehases soomusrongide komplekteerimises, sõjalaevade parandamises ja merekindluse korrastamises. Paul Öpik korrastas riigikassat, Märt Raud võttis üle põlevkivikaevanduste juhtimise ja organiseeris Eesti riikliku põlevkivitööstuse. Theodor Poolist sai maareformi teostaja. Teadaolevalt osales Vabadussõjas 70 liiviklast.[viide?]

ÜS Liivika Eesti Vabariigi ajal

[muuda | muuda lähteteksti]

Seltsi tegevus taastati esimesel võimalusel. Et pärast Moskvast lahkumist oli enamik seltsi liikmeid ja vilistlasi koondunud Tallinna, peeti esimene iseseisvusaegne koosolek 16. veebruaril 1920 seal. Esialgu otsustati jätkata tegevust Tallinnas, sest õpinguvõimalused Tartus polnud veel selgunud. Sama aasta sügissemestril alustas tegevust Tartu Ülikool. Kohe siirdus sinna õpinguid jätkama rühm REÜSi liikmeid. Uutes oludes avanesid seltsi tegevuseks uued võimalused. Organisatsioon jäi püsima, aateid ja tavasid kanti edasi. 5. detsembril 1920 peeti Asutava Kogu ruumes rohke osalusega nõupidamine, kus otsustati seltsi tegevus viia üle Tartusse.[viide?]

Sellega seoses tekkis seltsi nime küsimus, sest endine Tartus enam ei sobinud. Arutati, kas võtta seltsi liikmeks ka naisi, ent otsustati siiski jääda meesseltsiks. Järgmisel semestril algas seltsi korraline tegevus Tartus, esialgu kitsastes oludes. 14. veebruaril 1921 arutati seltsi nime muutmise küsimust. Jaan Mets ja keelemees Johannes Voldemar Veski pakkusid nime "Liivi". Herman Anderson arvas, et see kõlab liiga naiselikult, ning pakkus enda ja Jaan Kivisilla nimel "Liivika". Hääletusel sai viimane ettepanek neli, esimene ühe hääle ning sellenimeline selts registreeritigi Tartu Ülikooli juures 21. veebruaril 1921.[viide?]

Iseseisvunud Eestis algas seltsielu uus etapp, mis tõi kaasa uusi ülesandeid ja eesmärke. Rõhuasetus pandi liikmete sisekasvatusele, seda tehti nii seltsi astujate hoolika valiku kui ka vanamehe institutsiooni kehtestamise ja tegevusega. Kodukorras lähtuti REÜSi põhimõttest, mille järgi nii selts kui ka üksikliige pidi võõrale abile lootmata omal jõul toime tulema. Sellega eristuti korporatsioonidest, ent see ei tähendanud, et Liivika liige ei võinud loota seltsi abile.[viide?]

Sügisel 1926 saadi seltsi asukohaks tervet korrust hõlmav kaheksa toaga korter aadressil Suurturg 9-2. Seal kestis tegevus seltsi vägivaldse sulgemiseni 1940. aasta suvel. Neis ruumes kosus ja arenes Liivika jõudsalt. 1928. aastal võeti Herman Everti eestvõtmisel vastu seltsi kodukord, mis kehtib 2002. aasta kodukorras reguleerimata küsimuste osas tänapäevani. Liivika ruumid olid alati eeskujulikus korras, eriti pärast remonti 1937. aastal. Remondi ajal leiti tänu meeldivaile ja asjalikele suhetele ajutine peavari Gildi 1 maja teisel korrusel. Esimesel korrusel asus korp! Filiae Patriae. Praegu asub seal ajaleht Postimehe toimetus.[viide?]

Liikmetele sai kohustuslikuks esitada referaate, millega kaasnesid tihti elavad mõttevahetused ja vaidlused. Üsna sageli oli teema päevakajaline, puudutas Eesti või maailma poliitikat, majandust ja kultuuri. Tihti käsitleti kirjanduslikke menukeid. Eelkõige noorliikmereferaadi taseme tõstmiseks fikseeriti nõuded, mille täitmist hindas kõnetoimkond. Kasulikuks osutus kõnevanema funktsiooni kehtestamine, kes muutus seltsi vaimseks vanameheks. Kuni 1934. aasta sügissemestrini, mil kujunesid välja siseelu tavad, esitasid noorliikmete kõrval referaate ka kaasvõitlejad. Juhtimiskogemuste omandamiseks peeti vajalikuks uuendada seltsi juhatust igal semestril.[viide?]

Sügisel 1928 oli seltsis 42 tegevliiget, 24 noorliiget, 12 välisliiget (ajutiselt ülikoolis õpingud katkestanud seltsiliige) ja 39 vilistlast – kokku 117 liiget. 1934. aastal oli seltsi 25. aastapäevaks tegevliikmeid 51, noorliikmeid 28, välisliikmeid 16 ja vilistlasi 100; liiviklasi oli siis kokku 195. Liikmeskonna juurdekasv oli kuue aasta jooksul peaaegu kahekordne. Seltsi 30. aastapäevaks oli tegevliikmeid 100, noorliikmeid 41, välisliikmeid 26 ja vilistlasi 150 – kokku 317, mis annab sellel ajavahemikul juurdekasvuks 122. Liikmeskonnast oli kõige enam (kokku üle kolme neljandiku) majandus-, põllumajandus- ja õigusteaduse üliõpilasi.[viide?]

Seoses Tartu Ülikooli tehnikateaduskonna üleviimisega 1936. aastal Tallinna ja seal tehnikaülikooli loomisega asutati ka ÜS Liivika Tallinna koondis. Sügisel 1936 alustas, õigemini küll jätkas seal õpinguid üheksa liiviklast. Tallinna koondise liikmeskond kasvas hoogsalt: 1936 – 10 liiget, 1937 – 17, 1938 – 32 ja kevadeks 1940 – 39 (27 tegev-, 7 noor- ja 5 välisliiget). Seoses õppetempo kasvuga ülikoolis kasvas vilistlaskogu 1939. aastal 25 liikme võrra. Enne seltsi vägivaldset sulgemist oli liiviklasi kokku 333, neist vilistlasi 174, üliõpilasi 159. Langes ka keskmine vanus, mis ei ulatunud enam üle 24 aasta.[viide?]

Teiste akadeemiliste organisatsioonide seas torkasid seltsi elus silma mitmed erijooned. Siin pooldati tugevat distsipliini („kohusetunne kasvagu, et sundus võiks kaduda“), loobuti kindlalt alkoholi tarvitamisest ja kaardimängust seltsi ruumes. Populaarseks kujunesid sport, male, laul, muusika, referaadid ja vaidlusõhtud. Just viimased on olnud puhastustuli, kus on kujunenud liiviklaste tõekspidamised. Alustati ka seltsi sisealbumite üllitamist. Siin rakendati noorte toetust, kelle seast valiti igal aastal toimkond, kes pidi näitama oskusi ja leidlikkust albumi toimetamisel. Sellest kujunes traditsioon ning nii õnnestus välja anda 17 numbrit. Peaaegu iga nädal anti välja ka humoorikat seinalehte, mis kajastas päevakajalisi teemasid.[viide?]

Populaarseks said tavaliselt juuli algul peetavad suvepäevad, millel nii kaasvõitlejad kui ka vilistlased meeleldi osalesid. Kahe päeva jooksul kuulati huvitavaid ettekandeid, õhtuse lõkke ümber tekkisid elavad vestlusringid.[viide?]

1926. aastal elavnes seltsis märgatavalt sportlik tegevus: mängiti võrk- ja korvpalli, tegeldi kergejõustikuga. Populaarsetel Tartu Ülikooli võrk- ja korvpalli esivõistlustel osaleti esimest korda 1927. aastal. 1935. aastal võideti meistritiitel korv- ja võrkpallis, 1936. aastal tuli Liivika meeskond korvpallimeistriks ning kordas tiitlivõitu ka 1937. aastal peaaegu samas koosseisus. 1938. aastal tuli Liivika Tallinna koondis Tallinna üliõpilaskonna taas korvpallimeistriks. 1939. aastal võideti Tartu Ülikooli võrkpalli meistritiitel. Kevadsemestril 1934 võideti üliõpilasorganisatsioonide malevõistlused. Malemängu harrastamisel innustas liiviklasi kindlasti ka asjaolu, et seltsi ridadesse kuulus suurmeister Paul Keres.[viide?]

Seltsiühenduste loomisega kerkis taas päevakorda liikmeskonda rohkem siduva sümboolika küsimus. Kuulutati välja organisatsiooni sõrmuse idee võistlus, mille võitis Leo Laur. Tema pitsatsõrmuse projektis oli kogu seltsi iseloomustav sümboolika tabavalt ühendatud: leopard kuldse laine kohal ja tammelehtedega L-täht selle all. Sõrmuse ringile on paigutatud seltsi vilistlase Juhan Kuke sõnastatud Liivika moto Ex solo ad solem soli patriae (vabas tõlkes: maa pinnalt päikese poole ainsa isamaa hüvanguks). ÜS Liivika liikmed kannavad pidulikel sündmustel (seltsi aastapäeval, suvepäevadel, kevadpidustuste ajal 1. mail ja teistel kogunemistel) üliõpilase valget üldmütsi.[viide?]

Pärast 1934. aasta 12. märtsi sündmusi (vapside vahistamine ja riigikogu laialisaatmine) tekkis üliõpilaskonnas erimeelsusi. Seltside esindajad võitlesid ülikooli autonoomia (rektori valimine, õppejõudude kinnitamine, eelarve kulutuste määratlemine jm) eest, samal ajal kui enamik korporatsioone läks kaasa valitsuse ettekirjutussüsteemiga.[viide?]

Robert Tasso, kes oli 1934. aastal ÜS Liivika esimees, ühtlasi pikka aega Eesti Üliõpilaskonna Edustuse esimees ning Soome, Eesti, Läti ja Leedu (SELL) Üliõpilasliidu president, on hästi kokku võtnud tollase üliõpilaskonna demokraatliku organiseerumise põhiolemuse: “Nüüdisajal pole organisatsioonide ülesandeks viljelda üksnes lõbusat üliõpilaselu, vaid esikoha tegevuses pälvivad liikmeskonna kasvatusküsimused. Tuleb pöörata tähelepanu liikmeskonna individuaalsele väljaarendamisele tugevaks ning teovõimeliseks isiksuseks, kuid samaaegselt peab organisatsioon suutma täita temale langevaid ülesandeid ühiskondliku kasvatuse tegurina. Noored, kellele on antud kasutada suur aare akadeemilise hariduse näol, ei võlgne tänu mitte ainult enda lähedasile, vaid samavõrd kogu eesti rahvale. Saadud hüved kohustavad ja akadeemiline kodanik on see, kes suudab teadlikuna ja vastutavana, tarbekorral ka juhtivalt osaleda meie ühiskondliku ja riikliku elu korraldusküsimuste lahendamisel.“[viide?]

ÜS Liivika liikmeskonna täiendamisel oli aluseks võetud põhimõte, et kutsutud on paljud, ent vastu võetakse vähesed. Arvukuse asemel oli eesmärk vaimne suurus.[viide?]

Vilistlaskogu esimees oli väga pikka aega, 1940. aastani Riigi Põlevkivitööstuse direktor Märt Raud. Samal ajal kasvas vilistlaskogu mõju Eesti majandus- ja kultuurielus. Ülikooli auhinnatööde võitjate rahalise toetamise kõrval alustati mitme suure projekti, nagu ehitusühingu Liivika Kodu ja aktsiaseltsi Liivika Film elluviimist. Need üritused katkesid Nõukogude okupatsiooni tõttu.[viide?]

ÜS Liivika paguluses

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed sovetiaja arreteerimislained hõrendasid liiviklaste ridu tunduvalt. Sakslaste saabudes algas Tartus uus tegevusaeg. Mida punavõim olid keelustanud, seda üldjuhul ei lubanud ka sakslased. Nii ei saanud ka üliõpilasorganisatsioonid jätkata Tartus tööd ametlikus vormis. Kui selgus, et sakslastel pole väljavaateid NSV Liidu edasitungi peatamiseks, siirdus koos teistega palju liiviklasi Soome ja Rootsi. Suurem rühm pidi tahes-tahtmata põgenema Saksamaale. Suure liiviklaste hulga siirdumine vabasse läänemaailma pani aga aluse uuele organisatsioonivormile – Liivika koondistele välismaal. Need loodi Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Austraalias.[viide?]

Karel Vahtras on periodiseerinud Liivika tegevust paguluses: 1945–1950 on paguluse rasked esimesed aastad. Kohanemine võõrsil, töökoha leidmine, nooremail edasiõppimine. Sellesse aega jäävad ka uued ümberasumised ning lõpliku asukohamaa ja tööala leidmine. Luuakse esimesed kontaktid laialipaisatud liiviklaste vahel. 1951–1955 kohanemine uuel asukohamaal. Ühistegevus on veel tagaplaanil. Ka Liivika tegevus on kõikjal madalseisus. 1956–1960 saab suur rutt isikliku elu korraldamisel mööda. Kõik on leidnud töökoha ning hakatakse ka pesapunumisega lõpule jõudma. Hakkab aega üle jääma ühistegevuseks ja teiste harrastuste jaoks. See on aktiivne hoovõtmisaeg tõsisemaks tegevuseks. 1961–1965 kujunevad välja Liivika pagulaskoondised. Neis algab korrapärane tegevus. Eriti agar on USA koondis, kes hakkab saatma ülejäänuile Liivika olevikku tutvustavaid bülletääne. Eriti torkab korraldustööl silma Elmar Järvesoo. 1966–1970 võtavad Liivika koondised ühendust teiste organisatsioonidega. Toimub ühisüritusi. Liivika koondis Rootsis saab ühisruumid EÜS Põhjalaga. 23. septembril 1968 ilmub Otto Treieri toimetamisel Liivika Uudiste esimene number. 1971–1975 hakatakse koondistesse võtma liiviklaste järgmist põlvkonda. Nii suudetakse koondiste liikmete arv esialgu stabiliseerida. Toimuvad Eesti päevad Torontos. Väljaanne Liivika Uudised kujuneb eestlaste vabaduspüüete kajastajaks ja innustajaks. Järgmistel aastakümnetel hakkab liiviklaste arv paguluses vähenema, sest aeg on teinud oma töö. Ent lähedal on ka aeg, kus pagulastele avaneb tee kodumaale. Paljud pagulasliiviklased kasutavad võimalust osaleda koduliiviklaste kokkutulekuil.[viide?]

ÜS Liivika taastamine Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene anneksiooniaegne üritus Eestis, kus ÜS Liivika nime avalikult kasutati, toimus 23. aprillil 1989 Olümpia hotellis pidulikul lõunasöögil, millega tähistati ÜS Liivika 80. aastapäeva ning kus osales 35 liiviklast abikaasaga. ÜS Liivika taastamise võimalused olid muutunud teostatavaks. Detsembris 1989 asus vilistlastest ja TPÜ üliõpilastest koosnev algatusrühm Jüri Rebase juhtimisel tegevuskava koostama. 9. märtsil 1990 esitasid dotsent Ülo Rätsep ja üliõpilane Olev Kartau ÜS Liivika põhikirja TPI nõukogule registreerimiseks ning sama aasta 13. märtsil see ka nõukogus registreeriti. 13 seltsi taastajaliiget arvati tegevliikmeiks. Seltsi esimeheks valiti Olev Kartau. Kuigi seltsi Tallinna koondis on vormiliselt olemas, ei tegutse see tänapäeval aktiivselt.[viide?]

Seltsi taastamise kõrval alustati ka vilistlaskoondise taastamist. Toimusid ettevalmistavad töökoosolekud, koostati põhikiri. 14. juunil 1990 peeti vilistlaskoondise taastamiskoosolek, kus võeti vastu põhikiri ja valiti juhatus: esimees Jüri Rebane, aseesimees Viktor Simm, kirjatoimetaja Rein Randveer sen., laekur Ülo Rätsep ning Tartu esindajana Robert Tasso. Sama aasta 23. juulil kinnitas Tallinna Linnavalitsus ÜS Liivika vilistlaskoondise põhikirja, millega saadi juriidilise isiku õigused. Vilistlaskoondise taastamise ajal oli Eestis vaid 48 ellujäänud ÜS Liivika vilistlast, kelle keskmine vanus ulatus 79 eluaastani. Seetõttu otsustati vilistlaskogusse koopteerida uusi kõrgharidusega liikmeid, kes vastavad Liivika põhimõtetele ja käituvad põhikirja kohaselt. 1990. aastal koopteeriti Tallinna vilistlaskokku esimesed 12 uut liiget, 1991. aastal lisandus 21 uut liiget, 1993. aastal 12 uut liiget ja 1994. aastal 10 uut liiget. Uute liikmete koopteerimine vilistlaskogusse on jätkunud ka aastatel 1995–2003, kui vilistlaskoguga liitus 36 kõrgharidusega spetsialisti. 13. septembril 1990. aastal panid 14 Tallinna vilistlaskogu liiget aluse toredale tavale – iganädalastele vilistlaskogu klubiõhtutele. 2014. aasta novembris toimus juba 1000. klubiõhtu.[viide?]

Robert Tasso eestvedamisel registreeriti vilistlaskogu Tartu ühendus Tartu Linnavalitsuses 15. juunil 1992. Omaaegse Liivika esimehe ja ka Üliõpilasseltside Liidu aktivistina otsis ta innukalt võimalusi ka seltsi taasasutamiseks. Tema pool kohtuti asjast huvitatud inimestega juba enne taasasutamist. Esimesed kontaktid olid Lauri Pilteri ja Kalev Suigiga, kuid toona ei saanud taastamisest veel asja, sest Lauri sõitis aastaks USAsse. 1990. aasta sügisel viis Tartu Ülikoolis psühholoogiat õpetav vilistlane Heiti Pakk Robert Tasso kokku üliõpilase Raivo Valguga. 11. oktoobril sai alguse sündmuste ahel, mille käigus koguti juurde sõpru ning käidi Robert Tasso juures Liivika põhikirja ja muid küsimusi arutamas. Tartu Ülikooli peahoones toimunud ÜS Liivika taasasutamiskoosolekul 20. juunil 1991 osalesid Otto Lätt, Tõnu Kipper, Harald Keres, Elmar Karu, Peeter Müürsepp, Robert Tasso, Raivo Valk, Aivo Kurik, Juhani Seilenthal, Toomas Mälberg, Kalev Suik ja Olaf Suuder. 28. juunil 1991 kinnitati seltsi põhikiri Tartu Ülikooli nõukogus. Taasasutamisjärgse seltsi tuumik koosnes kümmekonnast asjasthuvitatust. Enamus liikmeid tuli tollasest Tartu 2. keskkoolist, hilisema nimega Miina Härma Gümnaasiumist (MHG): Raivo Valk, Aivo Kurik, Olaf Suuder, Juhani Seilenthal, kuid tuumikusse kuulus ka mujalt tulnud inimesi, nagu Kalev Suik. Sel moel oli Liivika viimane taasasutatud akadeemiline organisatsioon.[viide?]

ÜS Liivika tänapäeval

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesse, kolmeliikmelisse eestseisusse kuulusid Juhani Seilenthal (esimees), Toomas Mälberg (laekur), Raivo Valk (kirjatoimetaja). Kooskäimisteks oli Tartu liiviklastel kasutada korter Kastani, hiljem Kroonuaia tänaval ja lõpuks auvilistlase Robert Tasso sugulaste majas Ilmatari tänaval. Esimene suurem ühisüritus oli 21. aprillil 1992 korraldatud aastapäevapidu, kus kohtusid omavahel esimest korda kõik seltsi ja vilistlaskogu liikmed abikaasaga. Seltsi liikmete arv ulatus tollal kolmeteistkümneni.[viide?]

1992. aastal tegi Liivika auvilistlane professor Elmar Järvesoo teatavaks kavatsuse teoks teha nõukogude okupatsiooni saabumisel katkenud Liivika Kodu projekt ning kinkida seltsile Tartus oma maja. Tartu vilistlaskogu juhatuse otsusega koostati otseselt ehitusküsimustega tegelemiseks Liivika Kodu toimkond maja ehitamiseks või ostmiseks. Tartu Kommertspank, mis oli valitud kodu muretsemiseks vajaliku raha ülekandmiseks, läks aga peagi pankrotti. Hulk oma kodu muretsemiseks tehtud ettevalmistustöid osutus asjatuks. Samal ajal koopteeriti Tartus vilistlaskokku akadeemilises elus silma paistnud inimesi: füüsik Kristjan Haller, põllumajandusteadlane Ülo Oll, arstiteadlane Peeter Padrik.[viide?]

Seltsi liikmemaks oli taasasutamisjärgsel ajal 35 krooni semestris. Ruumide korrashoiuks seati liikmete jaoks sisse kütte- ja koristusgraafik. Seltsi ruumides toimunud aktiivne tegevus koosnes mitmesuguste lauamängude mängimisest ja ettekannete kuulamisest. 1994. aasta suvepäevadel aset leidnud mõttetalgutel arutleti koos vilistlastega Liivika üldpõhimõtetega seonduvate teemade üle, nagu värvide kasutuselevõtt, segaseltsiks ümberformeerimine ja ruumides alkoholi tarvitamise lubamine. Siiski leiti, et tuleks jätkata seniste põhimõtetega. Uued ruumid kesklinnas Gildi 3–8 tõid nii rõõmu kui ka muret selles osas, kuidas kohendada rõske paksude kiviseinte ning päevinäinud olemisega korter hubaseks koduks. Siiski tähistab Gildi tänava korteri periood kõrgaega kaasvõitlejate sporditegevuses, mil korvpall konkureeris tõsiselt teiste seltsi tubaste tegemistega.[viide?]

Tartusse elama siirduda kavatsenud Elmar Järvesoo suri 1994. aastal. Järgmisel aastal teatas tema abikaasa Aino, et on otsustanud teha teoks Elmari kavatsuse kinkida Liivikale Tartusse maja. Tartu ühenduse vilistlaste algatusel leiti sobiv maja K. E. von Baeri tänaval. Kevadel 1996 algasid juurde- ja ümberehitustööd, mis toimusid samuti liiviklaste agara abiga. Hilissügisel võis Aino Järvesoo kolida maja ülakorruse ruumidesse. Maja sisustamiseks moodustati ÜS Liivika Tartu Kodu fond. Põhja-Ameerika koondis korraldas toetuse kogumise. Ruume hakkasid kaunistama Aino Järvesoo suuremõõtmelised maalid. Oma maja saamine avaldub ka seltsi liikmeskonna vaikses juurdekasvus. Osutus võimalikuks oma ruumides suuremate ürituste (näiteks aastapäev) korraldamine. Ruumide saamisega tekkis uusi võimalusi vilistlaselu arendamiseks. Tartu vilistlaskogu töö korraldamiseks ja jooksvaks asjaajamiseks peeti uues kodus korrapäraselt koosolekuid. Sellest saadik, kui Liivikal on Tartus oma maja, on selles igal kevadel koos Tallinna vilistlaskoguga ühiselt tähistatud Liivika aastapäeva. 2000. aasta Tartu vilistlaskogu üldkoosolekul andis Rober Tasso selle juhtimise üle Jüri Hallerile. 2004–2006 juhtis Tartu vilistlaskogu Ülo Lehemets, suure panuse Seltsi arengusse andis aastatel 2006–2011 vilistlaskogu juhatanud Luigi Päri. Vilistlaskogu on pidanud juubelite ja tähtpäevade puhul meeles kõiki kaasvilistlasi, sh välismaal elavaid, kellega on loodud kontakt.[viide?]

Kuigi 2002. aasta mais võeti vastu täiendatud põhikiri, juhindub Liivika selts oma tegevuses enamjaolt juba varem väljakujunenud põhimõtetest. Liivika ruumid on jäänud alkoholivabaks. Varasemate karskusideede jätkajana propageeritakse oma tegevusega tervislikke eluviise. Regulaarselt on toimunud nii avalikud kui ka ainult oma liikmetele mõeldud ettekandeõhtud.[viide?]

Noorliikmeks saamise avalduse kinnitamiseks on vaja kahte kirjalikku soovitust. Noorliiget käsitatakse Liivikas liikmekandidaadina. Kaasvõitlejaks ehk täieõiguslikuks liikmeks saamiseks tuleb noorliikmel teha ettekanne ja külastada koos kaasvõitleja(te)ga vähemalt kahte üliõpilasorganisatsiooni: ühte seltsi ja korporatsiooni. Võrreldes korporatsioonidega on Liivika sisekord egalitaarne: kuigi noorliikmetel ei ole koosolekutel hääleõigust, on neil sõnaõigus kõigis muudes küsimustes. Õigus Liivika sõrmust kanda on ainult kaasvõitlejatel ja vilistlastel. See on ka ainus eristav välismärk. Et Liivika lipp läks tormises ajalookeerises kaduma, on alates seltsi 90. aastapäevast kasutusel praost Joel Luhametsa sisseõnnistatud uus lipp.[viide?]

ÜS Liivika kuulub alates 1997. aastast aktiivselt ka Üliõpilasseltside Liitu, kuhu kuuluvad lisaks ÜS Raimla, EÜS Põhjala ja Eesti Naisüliõpilaste Selts. Ühiseid suve- ja talvepäevi ning spordiüritusi on peetud koos teiste naiskorporatsioonidega.[viide?]

Alates 2003. aasta märtsist saavad Liivika vilistlased, kaasvõitlejad ja noorliikmed kandideerida igal aastapäeval välja kuulutatavale Jaanus ja Erna Ülavere stipendiumile, mille eesmärk on toetada Üliõpilasselts Liivika liikmeid ja vilistlasi, tunnustada neid nende akadeemilistes pürgimustes ning edendada Üliõpilasselts Liivika ja ühiskondlikku tegevust.[viide?]

Volbriööl on Liivika traditsiooniliselt etendanud varjuteatrit – ilusa ilma korral aias, vihmaga aga siseruumides. 1. mai hommikuti on Liivika pakkunud kõigile volbriööst väsinud akadeemiliste organisatsioonide liikmetele putru. Varjuteatrist ja pudruhommikust on saanud Liivika eripära kirjeldavad märgid Tartu akadeemilises ruumis.[viide?]

2009. aastal tähistas ÜS Liivika Tartus oma sajandat aastapäeva ja 2019 aasta aprillis juba 110 aasta möödumist asutamisest.[viide?]

Tuntud liikmeid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Akadeemia – ÜS Liivika 30-aasta juubeli erinumber, 3 (17) aprill 1939. Tartu: Üliõpilasseltside Vilistlaskogude Liit.
  • Himma, M. Sada aastat noor Liivika. Tartu Postimees, 22. aprill 2009, lk 8.
  • Joosti, H., Karuks, T., Rebane, J., Tamjärv, K., Tang, P. (toim). Liivika album 1999. Tallinn, 1999.
  • Joosti, H. (toimetuskolleegiumi esimees), Ermel, V., Ilja, R., Joosep, E., Kalm, A., Karuks, T., Koobas, L., Mathiesen, M., *Pettai, E., Randveer, R. (seenior), Rämmer, A., Tamjärv, L., Tang, P., Treier, J. (toim). Üliõpilasselts Liivika 1909–2003. *Album. Pärnu, 2003.
  • Koobas, L. (toim). Üliõpilasselts Liivika 1909–1999. Toronto, 1999.
  • Nõmmera, E.-J., Mets, J., Normak, H., Raudvere, A., Margiste, A., Zastrov, M., Järvel, E., Järvesoo, E. Kodumaal ja võõrsil. ÜS Liivika koguteos. Toronto: ÜS Liivika Kirjastus, 1965.
  • Rebane, J. Liivika taastamine 1989–2002. Liivika Sõnumid, 2004, nr 29.
  • Saarmets, V. Liivika aastatuhandevahetusel (2000). Liivika Sõnumid, Seltsi erinumber 95. aastapäevaks, 2004, 24. aprill.
  • Saarmets, V. ÜS Liivika tegevusest 2004. aastal. Liivika Sõnumid, Seltsi erinumber 2004, 2005, 17. märts.
  • Seilenthal, J. ÜS Liivika taastamine Tartus. Liivika Sõnumid, 1992, nr 3.
  • Tasur, M., Rämmer, A. (2007) Üliõpilasselts Liivika Väljaandes: Piirimäe, H. (toim) Vivat Academia: üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid Eestis. Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, lk. 220–239.
  • Treier, J. Üliõpilasselts Liivika 100-aastane. Eesti Elu, 24 aprill 2009.
  • ÜS Liivika 1909–1934. Üliõpilaslehe erinumber, 1934, nr. 5., 21. aprill.
  • ÜS Liivika 1909–1939. Tartu – Tallinn, 1939.
  • ÜS Liivika 100. Universitas Tartuensis (Tartu Ülikooli ajakiri), aprill 2009, nr 3, lk. 37–41.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Korporatsioonide Liit
Naiskorporatsioonid
Muud meeskorporatsioonid
Meesseltsid
Naisselts
Segaseltsid