Adsoni Artur

Adsoni Artur (Artur Adson, 1889-1977) oll' Sännäst perit luulõtaja, näütekiränik, tiatrikiränik ja memuarist. Taan, et timäst luulõtaja sai, mänge rolli tutvassaaminõ Underi Mariega (1913), kink seldsilises ja truus saatjas jäi Adson uma elo viimätside päivini. Väega tähtsä oll' ka ütteastminõ Siuru kirändüsrühmäga (1917).

Varatsõmba luumisao joosul saaduq nimeq Sännä Trubaduur ja Paaž passisõq häste nii tä loomingu ku tä hindäga. Lõuna-Eestist, Sännäst peri Adson om olnuq eesti kiränduse kõgõ järekimmämb murdõluulõtaja. Murdõtekstiq ommaq kõigin timä ütsän luulõkogon (1917-1973). Debüüt „Henge palango” (1917) ja järgmäne luulõraamat „Vana Laterna” (1918) ommaq sündünüq Siuru kirändüsrühmä kuulumisõ aigo ni naid või kaiaq ku katõkõnõt Underi Marie edimäidsi luulõkokõga. Adsoni Arturilõ om umanõ luulõ köütmine latsõpõlvõmaiõ ja vanatestamentlikkõ lättidega. Adsoni loomingun om ütelt puult suurõjoonõlisust ja pühäpaistet, a tõõsõlt puult om ka nätäq, et tälle miildüseq tsill'okõsõq ja lihtsäq, kimmäst tunnõt pakvaq as'aq. Nuuq andvaq tuuni ka timä pagolasõpõlvõn kirotõduin mälehtüisin. Uman kolmandan luulõkogon „Roosikrants” 1920 hoit Adson till'okõsõ ilma poolõ. Sääne mõttõviis süvenes ka viil luulekogon „Pärlijõgi” (1931). Adsoni illatsõmba ao luulõn muutusõq pääteemas kuulmisõ- ja olõmaldaq olõmisõ meeleoloq („Kaduvik”, 1927; „Lehekülg ajaraamatust”, 1937). 1920. aastil oll' Adsonil ku vanõmba põlvkunna kiränigul tähtsä osa täütäq eesti kiränduselo kõrraldamisõn, samal aol oll' tä teküs tiatri- ja kiränduskriitik.

Adsoni Artur ja Underi Marie Berliinin, 1921