Adrenergilised retseptorid

Adrenergilised retseptorid ehk adrenoretseptorid on retseptorid, mida aktiveerivad adrenaliin ja noradrenaliin. Seega on nad vastutavad adrenaliini ja noradrenaliini vahendatud toimete eest.

Adrenergilised retseptorid etendavad olulist osa eriti sümpaatilise närvisüsteemi poolt innerveeritud kudedes ja vereliistakutel.

Adrenergilised retseptorid on A-klassi G-valguga seotud retseptorid, nii et nad on lähedases suguluses rodopsiiniga.

Liigitus

Üheksa teadaolevat inimese adrenergilist retseptorit jaotatakse farmakoloogiliste ja molekulaarbioloogiliste omaduste järgi kolmeks perekonnaks:

α₁-adrenoretseptorid tüüpidega α_1A, α_1B ja α_1D, mis leiduvad põhiliselt veresoontes;
α₂-adrenoretseptorid tüüpidega α_2A, α_2B ja α_2C, mis leiduvad näiteks vereliistakutel ja vegetatiivse närvisüsteemi neuronitel.
β-adrenoretseptorid tüüpidega β₁, β₂ ja β₃, mis vastutavad eriti südametegevuse regulatsiooni (inotroopia, kronotroopia ja dromotroopia) ja silelihaste lõõgastumise eest (näiteks bronhides ja veresoontes). β₂-retseptorid on ka leukotsüütidel ning neil on oma osa kesknärvisüsteemi ja immuunsüsteemi kommunikatsioonis^[1].

Peale selle postuleeriti hälbivate farmakoloogiliste omaduste põhjal "α_1L"-adrenoretseptor kui α_1A-adrenoretseptori fenotüüp ja "β₄"-retseptor kui β₁-retseptori madala afiinsusega variant^[2]^[3]. α_2D-adrenoretseptoriks nimetatud retseptor osutus inimese α_2A-adrenotseptori ortoloogiks.

Esimest korda liigitas adrenergilisi retseptoreid 1948. aastal farmakoloog Raymond P. Ahlquist.

Struktuur

Nagu kõigile G-valguga seotud retseptoritele, omistatakse adrenergilistele retseptoritele seitsmest rakumembraani läbistavast alfaheeliksist koosnev struktuur. Seda on röntgenstruktuurianalüüsiga kinnitatud vähemalt β₁- ja β₂-retseptori puhul. Nagu rodopsiinilgi, on adrenergilistel retseptoritel rakusisene 8. heeliks (Hx8). Erinevalt teistest G-valguga seotud retseptoritest, mille kristallistruktuur on teada, tõestati nii β₁- kui ka β₂-retseptorite puhul täiendav heeliksstruktuur teises rakuvälises silmuses (ECL2) ligandi seondumistasku lähedal^[4]^[5]^[6].

Farmakoloogia

Raviaineid, mis on interaktsioonis adrenergiliste retseptoritega, kasutatakse farmakoteraapia mitmesugustel viisidel. Kasutatakse nii agoniste kui ka antagoniste. Adrenaliini ja noradrenaliini endid kasutatakse erakorralises ravis.

α₁-adrenoretseptorite inhibiitoreid, mis kuuluvad alfablokaatorite hulka, kasutatakse eriti hüpertensiooni ravis. α_1A-tüübi suhtes selektiivsetel alfablokaatorid, näiteks tamsulosiin, on end peale selle tõestanud eesnäärme healoomulise suurenemise ravis. α₂-adrenoretseptoril johimbiinil oli tähtsus erektsioonihäire sümptomaatilises ravis. Alfaagoniste, aineid, millel on α-adrenoretseptoritele agonistlik toime, kasutatakse muu hulgas ninaspreides nina limaskesta paistetuse alandamiseks. α₂-agonistidel on peale selle vererõhku alandav toime ja neil on tähtsus glaukoomi sümptomaatilises ravis.

Väga lai kasutamisspekter on beetablokaatoritel . Neid kasutatakse eriti südamepärgarteritõve, kroonilise südamepuudulikkuse, südame rütmihäirete ja migreeni raviks. Nende avastamise eest sai Sir James Whyte Black 1988. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna. β₂-agoniste kasutatakse bronhiaalastma ja kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse akuutses ravis ning tokolüütikumidena.

Viited

↑ I. J. Elenkov, R. L. Wilder jt. The sympathetic nerve--an integrative interface between two supersystems: the brain and the immune system. – Pharmacological Reviews, 2000, kd 52, nr 4, lk 595–638. Resümee.
↑ J. R. Docherty. Subtypes of functional alpha1-adrenoceptor. – Cellular and Molecular Life Sciences, 2010, kd 67, lk 405–417.
↑ J. R. Arch. Do low-affinity states of beta-adrenoceptors have roles in physiology and medicine? British Journal of Pharmacology, 2004, 143, lk 517–518. Täistekst.
↑ SG Rasmussen, HJ Choi, DM Rosenbaum jt. Crystal structure of the human beta2 adrenergic G-protein-coupled receptor. – Nature, 2007, 450, nr 7168, lk 383–387.
↑ V Cherezov, DM Rosenbaum, MA Hanson jt. High-resolution crystal structure of an engineered human beta2-adrenergic G protein-coupled receptor. – Science, 2007, 318, nr 5854, lk 1258–1265.
↑ T Warne, MJ Serrano-Vega, JG Baker jt. Structure of a beta1-adrenergic G-protein-coupled receptor. – Nature, 2008, 454, nr 7203, lk 486–491.

Kirjandus

S Guimarães, D Moura. Vascular adrenoceptors: an update. – Pharmacol. Rev., 2001, 53, 2, lk 319–356. Resümee.
PP Griffin, M Schubert-Zsilavecz, H Stark. Hemmstoffe von Beta-Adrenozeptoren. – Pharmazie in unserer Zeit, 2004, 33, 6, lk 442–449. Resümee.

Välislingid

David Goodsell. Molecule of the Month: Adrenergic Receptors

[Elenkov-1] I. J. Elenkov, R. L. Wilder jt. The sympathetic nerve--an integrative interface between two supersystems: the brain and the immune system. – Pharmacological Reviews, 2000, kd 52, nr 4, lk 595–638. Resümee.

[pmid19862476-2] J. R. Docherty. Subtypes of functional alpha1-adrenoceptor. – Cellular and Molecular Life Sciences, 2010, kd 67, lk 405–417.

[pmid15514247-3] J. R. Arch. Do low-affinity states of beta-adrenoceptors have roles in physiology and medicine? British Journal of Pharmacology, 2004, 143, lk 517–518. Täistekst.

[pmid17952055-4] SG Rasmussen, HJ Choi, DM Rosenbaum jt. Crystal structure of the human beta2 adrenergic G-protein-coupled receptor. – Nature, 2007, 450, nr 7168, lk 383–387.

[pmid17962520-5] V Cherezov, DM Rosenbaum, MA Hanson jt. High-resolution crystal structure of an engineered human beta2-adrenergic G protein-coupled receptor. – Science, 2007, 318, nr 5854, lk 1258–1265.

[pmid18594507-6] T Warne, MJ Serrano-Vega, JG Baker jt. Structure of a beta1-adrenergic G-protein-coupled receptor. – Nature, 2008, 454, nr 7203, lk 486–491.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]