Aenne Burda (õieti Anna Magdaleena Burda, sündinud Anna Magdalene Lemminger; 28. juuli 1909 Offenburg – 3. november 2005 Offenburg) Burda oli saksa ajakirjade kirjastaja. Pärast teist maailmasõda ehitas ta koos Burda-Modeniga üles ühe suurima Saksa ajakirjade kirjastuse. Teda kutsuti austavalt "rõivaste kuningannaks".
Aenne Burda oli vedurikatlakütja Franz Lemmingeri ja tema abikaasa Anna Maria Armbrusteri tütar. Hilisema hüüdnime "Aenne" võttis ta endale lemmiklaulu "Ännchen von Tharau" järgi. Ta õppis kloostrikoolis ja täiendas end pärast gümnaasiumi lõpetamist Offenburgi Kõrgemas Kommertskoolis kaubandusõppe alal, kust käis tööpraktikal Offenburgi elektrivõrkudes. Seal pidi ta koguma ja töötlema maksejõuetute klientide arveid ja sai tuttavaks oma tulevase abikaasa Franz Burdaga (1903–1986), kes oli tollal tegev raamatutrükkalina. 9. juulil 1931 nad abiellusid. Neil oli kolm poega: Franz (24. mai 1932 – 17. jaanuar 2017), Frieder (29. aprill 1936 – 14. juuli 2019) ja Hubert Burda (sündinud 9. veebruaril 1940).
Aenne Burda isiklik kirjastus sai alguse mitme asjaolu koosmõjul: abikaasa Franz finantseeris kahjumis olevat kirjastust Elfi-Moden, mille oli asutanud ühele oma paljudest armukestest – Elfriede Breuerile. Lahutuse sisseandmise asemel sundis Aenne Burda abikaasat projektist taanduma ja sai temalt oma kirjastuse arendamiseks ka rahalist toetust. 1949. aastal suutis ta võlgades Franz Burda moekirjastuse abikaasa endiselt sekretärilt Elfriede Breuerilt Lahris (Schwartzwald) koos 48 töötajaga üle võtta. 1. oktoobril 1949 avaldas ta esimest korda ajakirja Favorit, jaanuaris 1950 ilmus see juba Burda Modenina ja tiraažiga 100 000 eksemplari. Abielu säilitati "avatud suhtena" ning kodumajapidamise ja lastekasvatuse toimimiseks palgati majapidajanna.
Ajakirja murranguline äriidee oli alates 1952. aastast lisatud lõikelehed, mis võimaldasid lugejatel kodus ajakirja rõivamudeleid ise õmmelda. Lõikelehed olid küll olemas juba alates 19. sajandist – teadaolevalt leiutas ameerika ettevõtja Ebenezer Butterick selle meetodi 1863. aastal. Kuid alles Aenne Burda äriideega saavutasid abistavad lõikelehed oma koha Saksamaa majandusajaloos. Kui teiste ajakirjade mood jäi enamikule lugejaist hinnalt kättesaamatuks, siis Burda lugejatel oli nüüd võimalik uusimaid ja parimaid moeideid odavalt teoks teha. Aenne eesmärk oligi toota laiadele rahvahulkadele praktilist ja odavat moodi. Aastaid sõitis ta tööle ja koju samuti "praktilise ja odava rahvaautoga" – Volkswageni Põrnikaga.
Pärast Beyer Mode ülevõtmist 1. oktoobril 1961 oli Burda Moden maailma suurim moeajakiri tiraažiga 1,2 miljonit eksemplari. Aastal 1965 müüdi ajakirja Burda Moden üle miljoni eksemplari, 1968. aastal 1,5 miljonit. Moeajakiri Burda ilmus 2005. aastal 89 riigis, seda tõlgiti 16 keelde.
Firma kasvades tekkis juurde hulgaliselt uusi ajakirju – esmalt hooaja moejuht Burda International, seejärel retseptivihik Burda Kochstudio. Selle kontseptsiooni abil vallutas ta peagi välisturud ja asutas ka muid ajakirju: Anna 1974–2007, mis algul ilmus käsitööajakirjana Burda Spaẞ an Handarbeiten [1], Carina alates 1977 ja Verena 1986–1997. Ülimenukaks osutusid ka Burda eriväljaanded, mis õpetasid nukke ja jõuluehteid meisterdama.
1987. aastal oli ajakiri Burda Moden esimene lääne ajakiri, mida hakati Nõukogude Liidus venekeelsena müüma. See suurejooneline turu avanemine sai suuresti teoks tänu Raissa Gorbatšova ja tema abikaasa, NLKP toonase peasekretäri Mihhail Gorbatšovi huvile. Rahvusvahelisel naistepäeval, 8. märtsil 1987 tähistati seda tseremoonial vürstlikus linnapalees (Moskva tsaaripalees). Oma mälestustes kirjeldab Aenne Burda oma elu tipphetkena just ajakirja ja kollektsiooni esitlust Moskvas.
Pärast 45-aastast juhtimist oli Aenne Burda KG kirjastuse käive 1994. aastal 172 miljonit Saksa marka. Alles 85-aastaselt taandas ta end kirjastuse juhtimisest ja andis selle võrdsetes osades üle oma kolmele pojale. Frieder ja Franz Burda müüsid oma aktsiad Hubertile, kes oli juba varem Burda Modeni juhtimise üle võtnud [2].
Aenne Burda pensionipõlve motoks kujunes mõttetera "Vanaks saada on jumala teene, nooreks jääda on elamise kunst." [3]
Tööelu järel pühendus Aenne Burda üha enam oma isiklikule kirele – õlivärvidega maalimisele. See oli kontrapunktiks ka tema poegadele, kes ise ei maalinud, kuid kogusid maale. Nooremas eas meeldisid Aennele ilusad sportautod (VW Karmann-Ghia), samuti nautis ta keerulisi ja vastutusrikkaid ülesastumisi moeetendustel ja filmigaladel. Burda töötas edu nimel kõvasti, ta ei sallinud ärivaenlasi ega sisekriitikat. Sõltumatu ärinaisena ei uskunud ta emantsipatsiooniliikumisse, ta eelistas ainuüksi isiklike vahendite ja jõuga vastupanu murda. Siiski oli ta avatud headele ideedele ja talentidele, nagu näiteks saksa moedisainer Heidemarie Jil Sander. Burda teadis ka, kuidas ehitada poliitika-, filmi-, moe- ja meediamaailma ainulaadsetest isiksustest üles toimiv tutvuste- ja suhtevõrgustik.
Oma Aenne Burda Sihtasutusega (Aenne-Burda-Stiftung) edendas ta kunsti, kultuuri, keskkonnakaitset, mälestusmärkide kaitset ja eakate hooldamist ning toetas abivajajaid Offenburgis. Aenne Burda suri 96-aastaselt pereringis.