Afekt (filosoofia)

Afekt (ladina keeles affectus või adfectus) on Baruch Spinoza filosoofias kasutatav kontseptsioon, mille on välja töötanud Henri Bergson, Gilles Deleuze ja Félix Guattari, mis panevad rõhku kehalisele või kehastunud kogemusele. Afekti mõiste on psühholoogias ja teistes valdkondades erineva tähendusega.

Spinoza jaoks, nagu on kirjeldatud tema teose "Eetika" teises ja kolmandas osas, on afektid keha ja vaimu seisundid, mis on seotud (aga mitte sünonüümsed) kolme peamist liiki tunnete ja emotsioonidega. Need kolm on: nauding või rõõm (laetitia),[1] valu või kurbus (tristitia) [1] ja iha (cupiditas) või isu.[2] Järgnevad filosoofid Gilles Deleuze, Félix Guattari ja nende tõlkija Brian Massum, kuigi afekti kasutus on otseselt Spinoza tööst tuletatud, teevad teravamalt vahet afekti ja tavamõistes emotsioonide vahel. Afekte on raske hoomata ja mõtestada, sest nagu Spinoza ütleb, on "afekt või mõistuse kirg [animi pathema] on segane idee", mida on võimalik tajuda vaid muutusena keha elujõu suurenemises või vähenemises, mida see põhjustab.[3] Afekti mõiste on keskne afektiivses pöördes, mida tuntakse humanitaar- ja sotsiaalteadustes.

Spinoza töödes

[muuda | muuda lähteteksti]

Baruch Spinoza töös "Eetika" III osa definitsioonis 3 on mõiste "afekt" (traditsiooniliselt tõlgitud kui "emotsioon") [4] kehas(ka mõistuses) toimuv muutus või variatsioon, mis tekib teise kehaga interakteerumise tagajärjel ja suurendab või vähendab organismi tegevusvõimet (potentia agendi):

"Afekti abil mõistan keha kiindumusi, mille kaudu keha võime tegutseda suureneb või väheneb, on toetatud või piiratud, ja samal ajal nende kiindumuste ideid."[5]

Afekt on seega neutraalsema termini "kiindumus" (effectio) erivorm, mis tähistab millegi vastuvõtmist,[6] keha režiimi, seisundit või omadust maailma või loodusega (või lõputu "ainega") suhestuda. III osas "Emotsioonide/afektide definitsioonid" määratleb Spinoza 48 erinevat afekti, sealhulgas armastus ja vihkamine, lootus ja hirm, kadedus ja kaastunne. Need on peaaegu kõik kolme põhilise afekti ilmutused:

  • iha (cupiditas) või isu (appetitus), mida defineeritakse kui "inimese olemust ennast niivõrd, kuivõrd tema olemus on loodud sihina tegevusele, mis on tingitud konkreetsest kiindumusest" [7]
  • rõõm (laetitia), mida defineeritakse kui "inimese üleminekut vähem täiuslikust olekust suurema täiuslikkuse olekusse" [7] ja
  • valu või kurbus (tristitia), mis on määratletud kui "inimese üleminek suurema täiuslikkuse olekust vähem täiuslikusse seisundisse". Spinoza arvates on Jumala tegevusvõime lõpmatu, igasugune kiindumus, mis suurendab organismi aktiivsust, viib suurema täiuslikkuse poole. Afektid on üleminekuolekud või -režiimid, sest need on elutähtsad jõud, mille abil organism püüab tegutseda teiste jõudude vastu, kes tegutsevad selle vastu ja seisavad selle vastu pidevalt või hoiavad seda kontrolli all.[8]

Bergson

[muuda | muuda lähteteksti]

Henri Bergson väidab teoses "Matter and Memory "(1896), et me ei tunne oma keha ainult "ilma" arusaamade kaudu, vaid ka "seestpoolt" kiindumuste kaudu (prantsuse keeles: affections).[9]

Deleuze'i ja Guattari töödes

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisted "afekt" ja "kiindumus" tulid esile Gilles Deleuze'i ja Félix Guattari teoses "A Thousand Plateaus", teose "Kapitalism ja skisofreenia" teises osas. Tõlkija Brian Massumi annab kasutatud terminoloogiat käsitlevates märkustes sõnadele järgmised definitsioonid:

AFEKT / KIINDUMUS. Kumbki sõna ei tähenda isiklikku tunnet. L'affect (Spinoza affectus) on võime mõjutada ja olla mõjutatud. See on eelpersonaalne intensiivsus, mis vastab üleminekule keha ühest kogemuslikust seisundist teise ja mis tähendab selle organismi tegutsemisvõime suurendamist või vähenemist. L'affection (Spinoza affectus) on iga selline seisund, mida peetakse kokkupuuteks mõjutatud keha ja teise, mõjutava keha vahel (keha on võetud kõige laiemas mõttes, hõlmates "vaimseid" või ideaalseid kehasid) [10].

Deleuze'i sõnul ei ole afetkid lihtsalt kiindumused, kuna nad on subjektist sõltumatud. Kunstnikud loovad afekte ja meeltetajusid, "aegruumi plokke" samal ajal, kui teadus töötab Deleuze'i sõnul funktsioonidega ja filosoofia loob kontseptsioone.

Afektiivne pööre

[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1995. aastast on mitmed sotsiaal- ja humanitaarteaduste autorid hakanud uurima afektiteooriat, et mõista kogemuste sfääre (sealhulgas kehalist kogemust), mis jäävad väljapoole domineerivast esindatuse paradigmast (loodud retoorika ja semiootika alusel). Seda liikumist nimetatakse afektiivseks pöördeks.[11] Sellest tulenevalt on need lähenemised huvitatud interaktsioonide ja kohtumiste võimalikult ulatuslikust mitmekesisusest ning interaktsioonidest ja kohtumistest, mis ei ole tingimata piiratud inimese tundlikkusega.[12] Kanada poliitiline filosoof Brian Massumi tõlkija on mõjusalt defineerinud afekti mõisteid (vt eespool) ja on kirjutanud liikumise ja tunnetuse tähelepanuta jäetud tähtsusest kultuurilistes kontekstis ja meie suhtlemisest reaalsete ja virtuaalsete maailmadega.[13] Sarnaselt on geograaf Nigel Thrift uurinud afekti rolli nn "mitteesinduslikus teoorias" [14]. 2010. aastal avaldasid Melissa Gregg ja Gregory J. Seigworth ajakirja The Affect Theory Reader ning esitasid esimese afektiteooriate kokkuvõtte.[15] Teadlased nagu Mog Stapleton, Daniel D. Hutto ja Peter Carruthers [16][17][18] on osutanud vajadusele uurida ja arendada afekti ja emotsiooni teooriaid. See samm on Mog Stapletoni väitel oluline tunnetusteaduse korrektse määratluse jaoks.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Part III, Proposition 56. Spinoza, Benedictus de (2001) [1677]. Ethics. Trans. by W.H. White and A.H. Stirling. London: Wordsworth Editions. p. 141. ISBN 978-1-84022-119-0. Retrieved 27 November 2011.
  2. ↑ "In truth I cannot recognize any difference between human appetite and desire". Spinoza, Benedictus de (2001) [1677]. Ethics [heading= Affect. Trans. by W.H. White and A.H. Stirling. London: Wordsworth Editions. p. 146. ISBN 978-1-84022-119-0. Retrieved 27 November 2011.
  3. ↑ Existendi vis or power of existence. Spinoza, Benedictus de (2001) [1677]. Ethics. Trans. by W.H. White and A.H. Stirling. London: Wordsworth Editions. p. 158. ISBN 978-1-84022-119-0. Retrieved 27 November 2011.
  4. ↑ Of the two "standard" English translations, the version by Samuel Shirley uses "emotion" for affectus, whereas the more recent rendering by Edwin Curley uses "affect". Spinoza, Benedictus de (2002) [1677]. Complete Works. Trans. by Samuel Shirley. Indianopolis and Cambridge: Hackett Publishing. p. 278. ISBN 978-0-87220-620-5. Retrieved 27 November 2011. Spinoza, Benedictus de (1994). A Spinoza Reader: The Ethics and Other Works. Trans. by Edwin M. Curley. Princeton and Chichester: Princeton University Press. p. 154. ISBN 978-0-691-00067-1. Retrieved 27 November 2011.
  5. ↑ Spinoza, Benedictus de (1994). A Spinoza Reader: The Ethics and Other Works. Trans. by Edwin M. Curley. Princeton and Chichester: Princeton University Press. p. 154. ISBN 978-0-691-00067-1. Retrieved 27 November 2011.
  6. ↑ Samuel Shirley, "Translator's Preface". Spinoza, Benedictus de (1992). The Ethics; Treatise on the Emendation of the Intellect; Selected Letters. Trans. by Samuel Shirley. Hackett Publishing. p. 24. ISBN 978-0-87220-130-9. Retrieved 27 November 2011.
  7. ↑ 7,0 7,1 Spinoza, Benedictus de (1994). A Spinoza Reader: The Ethics and Other Works. Trans. by Edwin M. Curley. Princeton and Chichester: Princeton University Press. p. 311. ISBN 978-0-691-00067-1. Retrieved 27 November 2011.
  8. ↑ Kisner, Matthew J. (2011). Spinoza on Human Freedom: Reason, Autonomy and the Good Life. Cambridge: Cambridge University Press. p. 20. ISBN 978-0-521-19888-2. Retrieved 28 November 2011.
  9. ↑ Henri Bergson, Matter and Memory (1896), ch. 1.
  10. ↑ Deleuze, Gilles; Guattari, Félix (1987) [1980]. A Thousand Plateaus: Capitalism and Schizophrenia. Capitalism and Schizophrenia. 2. Trans. and foreword by Brian Massumi. Minneapolis and London: University of Minnesota Press. p. xvi. ISBN 978-0-8166-1401-1. OCLC 16472336.
  11. ↑ Patricia Ticineto Clough, Jean Halley (eds.), The Affective Turn: Theorizing the Social, Duke University Press, 2007, p. 1; Paul Hoggett, Simon Thompson (eds.), Politics and the Emotions: The Affective Turn in Contemporary Political Studies, Bloomsbury, 2012, p. 1.
  12. ↑ Seyfert, Robert (2012). "Beyond Personal Feelings and Collective Emotions: A Theory of Social Affect". Theory, Culture & Society. 29/6: 35. doi:10.1177/0263276412438591.
  13. ↑ Massumi, Brian (2002). Parables for the Virtual: Movement, Affect, Sensation. Durham and London: Duke University Press. ISBN 978-0-8223-2897-1. Retrieved 27 November 2011.
  14. ↑ Thrift, Nigel J. (2007). Non-representational Theory: Space, Politics, Affect. London: Routledge. ISBN 978-0-415-39320-1. Retrieved 27 November 2011
  15. ↑ Gregg, M.; Seigworth, G. (2010). The Affect Theory Reader. North Carolina: Duke University Press. ISBN 978-0822347767. Retrieved 30 April 2013.
  16. ↑ Stapleton, M (2012). "Steps to a "Properly Embodied". Cognitive Science, Cognitive Systems Research. 22-23: 1–11. doi:10.1016/j.cogsys.2012.05.001.
  17. ↑ Hutto, D. Intersubjective Engagements without Theory of Mind: A Cross-Species Comparison[1]]
  18. ↑ Carruthers, P. (2000). Phenomenal Consciousness: A Naturalistic Theory. Cambridge: Cambridge University Press.