"Alahor Granadas" (originaalis Alahor in Granata) on Gaetano Donizetti ooper (dramma per musica) kahes vaatuses Andrea Montelone libretole Jean-Pierre Claris de Floriani teksti "Gonzalve de Cordoue, ou Granade reconquise" (1793) järgi.
Esmaettekanne toimus 7. jaanuaril 1826 Palermo Teatro Carolinos. Rollide esmaesitajad Antonio Tamburini (Alahor), Elisabetta Ferron (Zobeida), Marietta Gioja Tamburini (Muley Hassem), Salvatore Patti (Ismaele), Carlotta Tomasetti (Sulima) ja Berardo Winter (Alamar).
Donizetti võttis 1825. aastal rahapuudusel üheks hooajaks vastu Palermo Teatro Carolino muusikalise juhi (maestro di cappella) ametikoha tasuga kõigest 45 tukatit kuus, kui primadonna Elisabetta Ferronile maksti 517 tukatit kuus. Leping kohustas Donizettit komponeerima hooaja avamiseks uue ooperi. Ta saabus Palermosse 6. aprillil 1825, kuid lauljaid, kelle häältele teos tuli komponeerida, polnud veel kohal. Seetõttu tuli hooaja algus edasi lükata maikuuni. Selleks ajaks polnud ikka ooper valmis ning hooaeg avati kahe Rossini menuooperiga. Siis aga läks Elisabetta Ferron sünnitama ning proove sai alustada alles detsembris.
Esiettekanne toimus lõpuks 1825. aasta jaanuaris. See oli 28-aastase helilooja 15. ooper. Tänapäeval hinnatud tema varasema loominguperioodi üheks paremaks teoseks. Võeti väljatulekul publiku poolt hästi vastu. Kriitikud laitsid küll järjekordse türgiteemalise (alla turca) ooperi nõrka libretot, kuid kiitsid head muusikat. Etendused kestsid 25. jaanuarini. Järgmisel päeval lahkus Palermost Elisabetta Ferron. Donizetti ise lahkus linnast 14. veebruaril, paar päeva enne lepingu lõppemist. Kuus kuud hiljem etendati ooperit Napoli Teatro San Carlos. Veel üks lavastus toimus 1830. aastal Palermos. Pärast seda jäi teos teiste Donizetti ooperite varju ja kadus lavadelt pooleteiseks sajandiks. Donizetti kasutas hiljem selle ooperi muusikat paljude oma teiste teoste ("Armujook, "Lucia di Lammermoor", "Emilia di Liverpool", "Il diluvio universale" jt) stseenide komplekteerimisel.
Alahori partituur oli kaua aega kadunud. 1970. aastal avastati Bostoni Symphony Halli pööningult Andrea Monteleone poolt 1830. aastal tehtud partituuri koopia. 1990. aastate keskel leiti Palermost ka helilooja originaalpartituur. Sevilla Teatro de la Mastranzas toimus 1998. aastal teose taasavastamine.
Tegevus toimub keskajal Granadas. Alahor naaseb pikaajalisest eksiilist koju eesmärgiga maksta kätte oma isa tapmise eest Abencerraje perekonnaga vaenujalal olnud Zegrie perekonna poolt. Zegriede hõimupea Alamar on ärritatud, et kuningas Muley-Hassem valis tema tütre asemel endale mõrsjaks Abencerrajesi perekonna liikme Zobeida, Alahori õe. Kuningas kirjutab alla rahulepingule kristlastega, mis on teiseks põhjuseks, et Zegrie perekond otsustab kuninga tappa. Kuninga teenijanna Sulima vahendab Alahori kohtumise lossis oma õega. Alahorile ei meeldi, et Zobeida kavatseb kuningaga abielluda, ning ähvardab omakorda tappa kuningas Muley-Hassemi. Zobeida lükkabki kuninga abieluettepaneku tagasi. Vandenõulased Ismaele juhtimisel jätkavad ettevalmistusi kuninga tapmiseks. Zobeida kahetseb oma otsust mitte abielluda kuningaga ja räägib talle, et keeldumise üheks põhjuseks oli tema venna Alahori soov. Vaatamata sellele kordab kuningas oma soovi Zobeidaga abielluda. Kuningas maskeerib end Abencerrajesi perekonna liikmeks ja läheb kohtuma Alahoriga, et selgitada välja tema kavatsetava mõrvamise motiive. Ta saab teada soovist kätte maksta isa tapmise eest. Alahor võetakse vahi alla, kuid kuningas ilmutab suuremeelsust ning lubab Zobeidal koos vennaga lahkuda. Alahor on sellest suuremeelsusest liigutatud ning annab Zobeide kuningale tagasi ning otsustab Muley-Hassemit kaitsta vandeseltslaste salasepitsuste vastu. Alahor annab Alamari kuningale välja, kuid kuningas näitab veel kord suuremeelsust ja andestab ka Alamarile. Möödunud aegade vastuolud unustatakse ning Zobeida naudib oma õnnelikku abielu kuningas Muley-Hassemiga.