Amuuri nulg

Amuuri nulg

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass Okaspuud Pinopsida
Selts Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond Männilised Pinaceae
Perekond Nulg Abies
Liik Amuuri nulg
Binaarne nimetus
Abies nephrolepis
(Trautvetter ex Maximowicz) Maximowicz (1866)
Sünonüümid
  • Abies koreana forma prostrata Kolesn. (1938)
  • Abies nephrolepis forma chlorocarpa E. H. Wilson (1920)
  • Abies sibirica var. nephrolepis Trautv. ex Maxim. (1859)
  • Abies veitchii var. nephrolepis (Trautv. ex Maxim.) Mast. (1880)
  • Pinus nephrolepis (Trautv. ex Maxim.) Voss (1907)[1]

Amuuri nulg (Abies nephrolepis) on igihaljas okaspuu nulu perekonnast.

Kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Puu kasvab 20–30 (35) m kõrguseks. Tüve läbimõõt on 0,5–1,0 (1,2) m.

Noore puu koor on sile ja väga hele (hõbehallika tooniga), vananedes tumeneb ja tekivad rõmed. Koorel on rohkelt vaigumahuteid.

Võra on tihe ja koonusja kujuga, valgusküllases kasvukohas ulatub maani.

Okkad on tömbid, läikivalt tumerohelised, jäigad, tipp sisselõikega, 1,5–2,5 (3,0) cm pikkused, püsivad võrsetel kuni 10 aastat.

Pungad on tömpjad, punajad ja vaigused. Võrsed on beežikad, roostevärvi karvadega.

Käbid on 4,5–7,0 (9,5) cm pikkused ja läbimõõduga 2–3 cm, noorelt vaarikapunased, hiljem tumevioletsed, valminult pruunid. Kattesoomused on seemnesoomustest lühemad.

Seemned on kuni 5–7 mm pikkused, mustad, tiivaga. 1000 seemne mass on 9–10 g.

Puu eluiga on 150–200 (250) aastat, hukkub sageli südamemädaniku tõttu.

Levila ja ökoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Kasvab Venemaal Primorje krais, Habarovski krai lõunaosas, Amuuri oblastis, Korea poolsaare põhja- ja keskosas, Mandžuurias, Hiina provintsides Shaanxi ja Hebei (Wutai Shan mägi). Kasvab mägedes, põhiliselt Sihhote-Alinis, Changbai Shanis ja Stanovoi mäestikus, 300–2000 m üle merepinna. Levila ülemine piir asub Zeja jõe madalikel (54° 30' N) ja lõunapiir Koreas (35° N).

Levilas valitseb niiske mussoonkliima, sademete hulk on aastas keskmiselt 600–1200 mm, aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus –6...+4 °C.

Kasvupinnaseks on tavaliselt hästi vett läbilaskvad parasniisked pruunmullad. Lähtekivimitest on esindatud andesiit, basalt, liivakivi ja konglomeraat. Kasvab harva kuivadel ja veega küllastunud muldadel.

Metsades, kus kasvab amuuri nulg, esineb järgmisi puu- ja põõsaliike: ajaani kuusk (Picea jezoensis), amuuri pihlakas (Sorbus amurensis), amuuri pärn (Tilia amurensis), dauuria lehis (Larix gmelinii), kastepaju (Salix rorida), kivikask (Betula ermanii), korea kuusk (Picea koraiensis), korea seedermänd (Pinus koraiensis), kääbus-seedermänd (Pinus pumila), lamedalehine kask (Betula platyphylla), Maximowiczi pappel (Populus maximowiczii), sabiina kadakas (Juniperus sabina), siberi nulg (Abies sibirica), siberi seedermänd (Pinus sibirica), tšoseenia (Chosenia arbutifolia) jt.

Tihedamates Kaug-Ida nulu- ja kuusemetsades on sobiva toidu vähesuse tõttu loomaliikide arvukus mitte kuigi suur. Esindatud on väikenärilised, valgejänesed, väikekiskjatest soobel (Martes zibellina) ja kolonokk (Mustela sibirica), levinud on ka ilves (Lynx lynx), muskushirv (Moschus moschiferus) ja siberi metskits (Capreolus pygargus), ertiti rohkelt esineb pruunkaru (Ursus arctos).

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Amuuri nulg on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Tolmleb mais-juunis. Seemned valmivad sama aasta septembris-oktoobris. Head seemneaastad esinevad 2–3 aasta järel. Esimesed eluaastad on seemik aeglase kasvuga, hiljem kasv kiireneb. 100-aastane puu kasvab heades oludes 20–25 m kõrguseks.

Kasutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Puit on helekollase tooniga, kergesti töödeldav ja kasutatakse peamiselt saematerjalina. Samuti mööbli- ja paberitööstuses.

Kasvatamine Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

1908. aastal Euroopasse toodud amuuri nulg on Eestis vähelevinud, suuremad puud kasvavad Tallinna Botaanikaaias ja selle Audaku katsepunktis Saaremaal, Luual, Järvseljal jm. Talvel on meil täiesti külmakindel, taludes külmakraade kuni –40...–45 °C[3]. Varajase puhkemise tõttu kannatab aeg-ajalt kevadiste hiliskülmade käes. Talub hästi varju, kuid haljastuses on soovitatav leida valgusküllane või poolvarjuline kasvukoht, kuna varjus kuivavad alumised oksad. Vajab mõõdukat õhuniiskust. Paremini kasvab hea drenaažiga parasniisketel viljakatel savi- ja liivsavimuldadel. Veega küllastunud pinnasel kasvab halvasti, rabapinnast ei talu üldse. Puudusteks on meil kasvavate puude lühiealisus ja vastuvõtlikkus juurepessule[4].

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Conifer database: "Abies nephrolepis"". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 03.09.2010.
  2. ↑ Conifer Specialist Group (1998). Abies nephrolepis. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
  3. ↑ Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  4. ↑ "Dendroloogilised uurimused Eestis IV", Tartu: Vali Press OÜ, 2008.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]