Armastuse kolme komponendi teooria ehk Sternbergi armastuse kolme komponendi teooria (inglise keeles triangular theory of love) on ameerika psühholoogi Robert Sternbergi romantiliste armastussuhete ja -kogemuste eksperimentaalne sotsiaalpsühholoogiline käsitlus, mida kasutatakse sotsiaalpsühholoogias, psühholoogias ja mitme muu teaduse valdkonna sotsioloogilistes ja psühholoogilistes uuringutes.
Sternbergi armastuse kolme komponendi teooriale eelnesid mitmed muud armastuse sotsiaalpsühholoogilised käsitlused, nagu kirgliku (passionate love) ja liitlasliku armastuse (companionate love) eristamine. [1]
Sternberg (Yale'i Ülikool) avaldas 1986. aastal ajakirjas Psychological Review artikli "A Triangular Theory of Love." Teooria kohaselt saab armastust vaadelda kolme komponendina: kirg, lähedus ja kohustus (decision/commitment); või ka kirg, intiimsus ja suhtesiduvus[2].
Kolm armastuse komponenti võivad esineda üksi või mitmesugustes kombinatsioonides koos rohkete erisustega. Ainult läheduse puhul on tegemist armastusega sõprade vahel, kire puhul pimeda armumisega esimesest pilgust. Nende kolme armastuse komponendi kombinatsioonid annavad 8 erinevat armastussuhte liiki.
Nii näiteks on mittearmastuse korral puudu nii lähedus, kirg kui ka otsustus/pühendumus. Kui suhtes on vaid kohustuse komponent, siis tegemist on tühja armastusega, mil indiviid on otsustanud armastada teist inimest ja on pühendunud. "Puppy love" on kirg, intiimsus ja pühendumus. Romantiline armastussuhe koosneb kirest ja lähedusest ilma kohustuseta. Meeldivus/sõprus armastus koosneb lähedusest ja kohustusest; selline suhe võib valitseda ka staažikate abielupaaride vahel. Mõtlematu armastus koosneb kirest ja kohustusest, kuid selles puudub ühendav ja stabiliseeriv lähedus. Ainult küps armastus (consummate love) tuleneb kõigist kolmest komponendist ja selle alalhoidmine nõuab pidevat pingutust.[3]
Robert Sternberg töötas nende kolme armastuse komponendi hindamiseks välja armastuse kolmnurgaskaala ja see leiab rakendust mõõteskaalana.
Armastuse kolmnurga skaala on valideeritud Taani noorukitel ja täiskasvanutel (N=435), vanuses 12–18. Uuringu kohaselt on kirg, lähedus ja kohustus positiivses korrelatsioonis.[4]
Artiklis lähtub ta osalt Spearmani teooriast (Spearman's theory, 1927). Charles Spearman (1863–1945) oli inglise psühholoog, keda peetakse mitmemõõtmelise statistilise analüüsi meetodi rajajaks. Spearmani teooria baseerub üldisel inim-intelligentsuse kirjeldamisel. Selle kohaselt peegeldavad erinevate kognitiivsete võimete testide skoorid ühte ainsat üldise intelligentsuse faktorit, ning lõi g-faktori mõiste. Spearmani teooria põhipostulaat on, et kõikides vaimsetes võimetes avaldub üldine vaimne võimekus (general intelligence ehk g-faktor), s.o taiplikkus, võime arutleda, lahendada probleeme ja mõelda abstraktselt.
Teooria teise komponendina kasutab ta Ameerika psühholoogi Louis Leon Thurstone'i (1887–1955) psühhomeetriliste teooria käsitlust, mitmemõõtmelise statistiline analüüsi meetodi näitel.
Temalt on University of Chicago Pressi väljaandel ilmunud mitu inimintelligentsust käsitlevat raamatut: "The Vectors of Mind" (1935), "Primary mental abilities" (1938) ja "Multiple-Factor Analysis" (1947). Need on olnud sisendiks ka Alfred Binet ja Théodore Simoni – Stanfordi-Binet' IQ-testidele.
Sternberg aga kasutab temalt esmaste faktorite osa, nende kohaselt on armastus kujutatav samaväärse tähtsusega tunnete hulgana (vt hulgateooria), mida on parem mõista eraldi kui integreeritud tervikuna. Sternberg kujutab Thurstone'i teooria rakendusi hulga tehete kaudu Venni diagrammi näitel.[5]