Baldassare Longhena

Baldassare Longhena (1598 – 18. veebruar 1682) oli itaalia arhitekt, Veneetsia 17. sajandi tuntuim barokkarhitekt. Tema kõige kuulsam projekteeritud hoone on Santa Maria della Salute, mida peetakse ka üheks kõige olulisemaks Itaalia barokk-kirikuks Roomas asuvate Santi Luca e Martina ja San Carlo alle Quattro Fontane kiriku kõrval^[1].

Lapsepõlv ja noorus

Baldassare Longhena sündis 1598. aastal Veneetsias kiviraidurite peres. Tema õpetaja oli Veneetsia arhitekt ja arhitektuuriteoreetik Vincenzo Scamozzi, kes omakorda oli olnud Andrea Palladio õpilane ja järgis paljuski tema eeskujusid.^[2]

Veneetsia arhitektuuri eripära

Veneetsia arhitektuuris olid tugevad kõrgrenessansi mõjud, sest 16. sajandil Veneetsias elanud ja töötanud arhitekt Andrea Palladio looming kujundas kogu järgmise sajandi Veneetsia arhitektuurilaadi. Palladio ja tema järgijad kasutaid antiikarhitektuurist eeskuju võttes palju sümmeetriat ja sambaid ja see andis tõuke Veneetsias 18. sajandil alanud klassitsismi palju varasemale alguselekui mujal Itaalias.^[3]

17. sajandil palladianismi vaimus valminud kõrgrenessanslike hoonete kõrvale tekkis siiski ka väiksemas mahus barokkarhitektuuri. Veneetsia barokkperioodi alguseks loetakse 1630. aasta katkuepideemiat ja lõpuks 1718. aasta Passarowitzi rahu, mille tulemusel Veneetsia pidi Türgile loovutama Morea (Peloponnesose poolsaarel)^[4]^[5]. Baldassare Longhena leidis nagu Andrea Palladio, et Veneetsia arhitektuuris on peamine järgida selle funktsiooni ja kohalikku eripära.^[3]

Veneetsia linnaplaneeringut dikteerib sealne geograafiline omapära – linn koosneb peamiselt Veneetsia laguunis olevatest väikestest saartest. Esiteks toob see kaasa ruuminappuse ja teiselt limiteeritud ehitusvõtted, kuna linn on ehitatud põhimõtteliselt vee peale. Seetõttu on ehitusel peamiselt kasutatud kergeid telliskarkasse ja puidust kuplitarindeid. Veneetsia väljakujunenud linnapilt ja ruumivähesus ei andnud võimalust ehitada barokile iseloomulikke suuri laiahaardelise planeeringuga hooneid. Selle asemel tuli otsida just sellesse linnakeskkonda sobituvaid lahendusi.^[3]

Looming

Esimene suurem sakraalehitis, mis Baldassare Longhenalt telliti, oli katedraal Chioggias Veneetsia laguuni lõunakaldal. Ta alustas selle projekteerimist 1624. aastal. Katedraali interjööris näeb juba Longhenale iseloomulikku värvikäsitlust ja laadi, samuti arvestamist hoone sobivusega linnakeskkonda ja funktsionaalsusega. Sama kontekstist ja funktsioonist lähtumise joont jätkab Longhena ka edasistes planeeringutes ning selle kulminatsiooniks võib pidada Santa Maria della Salute kirikut.^[6]

Santa Maria della Salute

Tuntuim hoone Baldassare Longhena loomingus on Santa Maria della Salute, üks kahest 17. sajandil Veneetsia riigi initsiatiivil rajatud kirikust.^[5] Tegu on votiivkirikuga – 1630. aastal puhkenud katkuepideemias anti lubadus ehitada pühamu Vergine Santissimale ehk Pühale Neitsile. Lubaduse täitmiseks kuulutati välja avalik konkurss nii koha valikuks kui ka hoone kavandiks ja selle võitis 1631. aastal Longhena. Valitud koht oli linna üks esinduslikemaid paiku kahe suure hoone – Punta della Dogana ja San Gegorio Maggiore kloostri vahel Suure kanali suudmes.^[5] Longhena kavandas kiriku kaheosalisena: koguduse jaoks lõi ta kabelite ja pearuumi ümbritseva ringlööviga oktogooni ning tänujumalateenistuse läbiviimiseks kahe apsiidiga nelinurkse ruumi. Mõlemat ruumi kattis kuppel.^[3]

Longhena kujundatud ruumile annab erilisuse kaheksanurkne põhiplaan, sellel asetsev hiiglaslik kuppel ja kuplit toetavad voluudid neil seisvate skulptuuridega. See, kuidas Longhena suunab hoone juures vaataja pilku sammaste ja kaarte abil, mõjub väga teatraalselt, seetõttu on Longhenat nimetatud alusepanijaks 18. sajandi stsenograafilisele arhitektuurile.^[7]

Santa Maria della Salute interjöör on kujundatud Veneetsia tavade kohaselt valges ja hallis koloriidis, mis lähtub Palladiost. Uudne on sammaste kujundus: esimese korruse sambad jätkuvad valgmikukorrusel pjedestaalidena, millel seisavad prohvetite raidkujud.^[8]

San Giorgio Maggiore

Veel üks tuntud projekt Longhenalt on San Giorgio Maggiore kloostri peatrepp (1643–1645). Selles ühinevad kaks marmorist ning inkrustatsioonidega kaunistatud paralleelset trepimarssi üheks trepiplatvormiks, andes oma silmapaistvalt lavastusliku iseloomuga eeskuju samalaadsetele treppidele muu Itaalia ja Euroopa barokkarhitektuuris.^[2]^[7]

Paleearhitektuur

Longhena andis olulise panuse paleearhitektuuri, kuigi ta ise ei näinud oma tähtsamate projektide lõplikku valmimist. Tema kaks tuntumat paleed Palazzo Pesaro (1659–1710) ja Palazzo Rezzonico (1660–1752/56; ülemine korrus Giorgio Massarilt) asuvad Suure kanali ääres.^[7]

Palazzo Pesaro ehitati kõrgest seisusest ja rikkale Pesaro perekonnale. See on üks suuremaid ja ekstravagantsemaid erapaleesid Veneetsias. Kolmekorruselise hoone esimene korrusel on kujundatud rustikaga, kõrgemad korrused on kaunistatud rohkete sammastega ning plastilise dekooriga, mis kõrgemale liikudes kujundatud lopsakamana.^[8]^[2] Hoone siseõues asuvad silmatorkavad lodžad. Suure Kanali äärde jääv uhke fassaad jäi Longhena elu ajal pooleli. Pärast tema surma jätkas algsete kavandite järgi tööd Gian Antonio Gaspari ja Palazzo Pesaro ehitus lõppes 1710. aastal. 1898. aastast alates tegutseb hoones kunstimuuseum Ca' Pesaro - Galleria Internazionale d’Arte Moderna.^[9]

Procuratie Nuove

Baldassare Longhena lõpetas oma õpetaja Vincenzo Scamozzi pooleli jäänud Procuratie Nuove hoone (1584–1640) Püha Markuse väljaku lõunaküljel.^[7] See on üks kolmest omavahel ühendatud hoonest, mis ümbritsevad väljakud ja mida tuntakse koondnimetuse Procuratie all. Hoone oli mõeldud eluaegse ametikohaga Püha Markuse prokuraatoritele, kes olid doodži järel Veneetsia vabariigis võimult teisel kohal.

Muud ehitised

Longhena alustas Santa Maria di Nazarethi kiriku (1656–1680) ehitamist. Hoone fassaadi lõpetas Giuseppe Sardi.

Longhena on Santa Maria dei Derelitti kiriku (1670–1678) barokkfassaadi autor.^[7]

Pildid

Santa Maria dei Derelitti fassaad
Santa Maria di Nazareth
Procuratie Nuove
Procuratie Nuove
Püha Markuse väljaku plaan. F-Procuratie Nuove
Palazzo Pesaro
Palazzo Rezzonico

Viited

↑ Andrew Hopkins (1997). "Plans and Planning for S. Maria della Salute, Venice". The Art Bulletin Vol. 79, No. 3.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Baroque and Rococo: architecture, painting, sculpture. Berlin: Feierabend. 2003. Lk 50.
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 Rolf Toman (2008). Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Koolibri. Lk 64.
↑ "Treaty of Passarowitz". Britannica.
↑ ^5,0 ^5,1 ^5,2 Massimo Favilla, Ruggero Rugolo (2009). Baroque Venice : splendour and illusion in a "decadent" world. Schio: Sassi. Lk 16.
↑ Andrew Hopkins (juuni 1994). "Longhena before Salute: The Cathedral at Chioggia". Journal of the Society of Architectural Historians Vol. 53, No. 2.
↑ ^7,0 ^7,1 ^7,2 ^7,3 ^7,4 "Baldassare Longhena".
↑ ^8,0 ^8,1 Rolf Toman (2008). BAROKK. ARHITEKTUUR. SKULPTUUR. MAALIKUNST. Koolibri. Lk 66.
↑ "Building and history".

Välislingid

[1] Andrew Hopkins (1997). "Plans and Planning for S. Maria della Salute, Venice". The Art Bulletin Vol. 79, No. 3.

[:0-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Baroque and Rococo: architecture, painting, sculpture. Berlin: Feierabend. 2003. Lk 50.

[:2-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 Rolf Toman (2008). Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Koolibri. Lk 64.

[4] "Treaty of Passarowitz". Britannica.

[:1-5] 5,0 ^5,1 ^5,2 Massimo Favilla, Ruggero Rugolo (2009). Baroque Venice : splendour and illusion in a "decadent" world. Schio: Sassi. Lk 16.

[6] Andrew Hopkins (juuni 1994). "Longhena before Salute: The Cathedral at Chioggia". Journal of the Society of Architectural Historians Vol. 53, No. 2.

[:3-7] 7,0 ^7,1 ^7,2 ^7,3 ^7,4 "Baldassare Longhena".

[:4-8] 8,0 ^8,1 Rolf Toman (2008). BAROKK. ARHITEKTUUR. SKULPTUUR. MAALIKUNST. Koolibri. Lk 66.

[9] "Building and history".

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]