Balzani auhind

Balzani auhind on iga-aastane rahvusvaheline auhind teaduse ja kultuuri valdkonnas.

Balzani auhindu annab välja Rahvusvaheline Balzani Auhinna Fond eesmärgiga tunnustada väljapaistvaid saavutusi humanitaarteaduste, loodusteaduste ja kultuuri valdkondades, samuti pingutusi rahu tagamisel maailmas. Auhinna asutas Itaalia ajalehemagnaadi Eugenio Balzani (1874–1953) tütar Angela Lina Balzan (1892–1956). Esimesed Balzani auhinnad anti välja 1961. ja 1962. aastal.

Auhinnaraha suurus ühe auhinna kohta on 750 000 Šveitsi franki (varem, näiteks 2001. aastal, oli auhinnaraha üks miljon Šveitsi franki).^[1] Poole auhinnarahast on laureaat kohustatud kulutama noorte teadlaste uurimisprojektide rahastamiseks.

Valdkonnad ja kategooriad

Vanaaja ajalugu, teadusajalugu ja humanitaarteaduste ajalugu
Sotsiaalteadused
Õigusteadus
Kirjandus ja filosoofia
Kunstid
Humanism, rahu ja vendlus

Alates 1978. aastast antakse auhindu välja igal aastal, korraga tavaliselt 4 auhinda eri valdkondades. Igal aastal on erinev valdkondade nelik. Iga aasta maikuus teatakse järgmise aasta auhindade kategooriad. Kategooria on valdkonna mingi kitsam uurimisala. Näiteks 2017. aastaks kuulutati välja järgmised kategooriad: kollektiivne mälu, soouuringud, immunoloogiline lähenemine vähiravis ning neljanda kategooriana planeedisüsteem ja eksoplaneedid. Ettepanekuid kandidaatide esitamiseks võeti vastu kuni 15. märtsini 2017.^[1] 20-liikmeline Balzani auhinnakomitee teeb oma valikud ja septembris avalikustatakse laureaatide nimed. Auhindade kätteandmise pidulik tseremoonia Itaalia presidendi osavõtul toimub novembris.

2016. aastal olid neli väljakuulutatud kategooriat järgmised: võrdlev kirjandusteadus, molekulaar- ja raku neuroteadus, rakendusfotoonika ning rahvusvahelised suhted: ajalugu ja teooria. Rahvusvahelise suhete alal jäi auhind välja andmata.^[2]

Laureaadid valdkonniti

Tehnoloogia

1995 – Alan J. Heeger (mittebioloogiliste materjalide teadus)
2000 – Michel Mayor (astrofüüsika)
2007 – Sumio Iijima (nanotehnoloogia)
2009 – Michael Grätzel (materjaliteadus)
2016 – Federico Capasso (rakendusfotoonika)

Arstiteadus

1992 – Ebrahim M. Samba (ennetav meditsiin)
1997 – Thomas Wilson Meade (epidemioloogia)
2004 – Michael Marmot (epidemioloogia)
2008 – Ian H. Frazer (ennetav meditsiin)
2013 – Pascale Cossart (nakkushaigused)
2016 – Reinhard Jahn (molekulaar- ja raku neuroteadus)

Matemaatika ja füüsika

1962 – Andrei Kolmogorov (matemaatika)
1980 – Enrico Bombieri (matemaatika)
1984 – Jan Hendrik Oort (astrofüüsika)
1985 – Jean-Pierre Serre (matemaatika)
1989 – Martin John Rees (kõrgete energiate astrofüüsika)
1992 – Armand Borel (matemaatika)
1994 – Fred Hoyle ja Martin Schwarzschild (täheevolutsioon)
1999 – Mihhail Gromov (matemaatika)
2003 – Reinhard Genzel (infrapunaastronoomia)
2004 – Pierre Deligne (matemaatika)
2006 – Andrew Lange ja Paolo de Bernardis (vaatluslik astronoomia ja astrofüüsika)
2010 – Jacob Palis (matemaatika)
2011 – Joseph Silk (Varajane Universum)
2013 – Alain Aspect (kvantinformaatika)
2014 – Dennis Sullivan (matemaatika)
2015 – Francis Halzen (osakeste astrofüüsika)
2017 – Michaël Gillon (Päikese planeedisüsteem ja eksoplaneedid)
2021 – Alessandra Buonanno ja Thibault Damour (gravitatsioon: füüsikalised ja astrofüüsikalised aspektid)
2023 – Heino Falcke (kõrge eraldusvõimega pildid: planeetidest kosmiliste objektideni)

Maateadus

1981 – Dan McKenzie, Drummond Matthews ja Frederick Vine (geoloogia ja geofüüsika)
1986 – Roger Revelle (okeanograafia ja klimatoloogia)
1987 – Phillip V. Tobias (füüsiline antropoloogia)
1990 – James Freeman Gilbert (geofüüsika)
1993 – Wolfgang H. Berger (paleontoloogia ja okeanograafia)
1996 – Arnt Eliassen (meteoroloogia)
1998 – Harmon Craig (geokeemia)
2001 – Claude Lorius (klimatoloogia)
2002 – Xavier Le Pichon (geoloogia)
2005 – Russell J. Hemley ja Ho-Kwang Mao (mineraalide füüsika)
2008 – Wallace S. Broecker (kliimamuutuse teadus)
2012 – Kurt Lambeck (tahke Maa teadus)
2018 – Detlef Lohse (hüdrodünaamika)
2020 – Susan Trumbore (Maa süsteemidünaamika)
2022 – Dorthe Dahl-Jensen ja Hans Oerlemans (jäätumise ja jääkilbi dünaamika)

Bioloogia

1962 – Karl von Frisch (bioloogia)
1979 – Torbjörn Caspersson (bioloogia)
1982 – Kenneth Vivian Thimann (botaanika)
1983 – Ernst Mayr (zooloogia)
1984 – Sewall Wright (geneetika)
1988 – Michael Evenari ja Otto Ludwig Lange (rakendusbotaanika)
1989 – Leo Pardi (etoloogia)
1991 – John Maynard Smith (geneetika ja evolutsioon)
1994 – René Couteaux (tsütoloogia ja neurobioloogia)
1998 – Robert McCredie May (biodiversiteet)
1999 – Luigi Luca Cavalli-Sforza (populatsioonigeneetika)
2000 – Ilkka Hanski (ökolooogia)
2001 – Jean-Pierre Changeux (neuroteadus)
2002 – Walter J. Gehring (arengubioloogia)
2003 – Wen-Hsiung Li (molekulaarrevolutsioon ja populatsioonigeneetika)
2005 – Peter R. Grant ja Rosemary Grant (populatsioonibioloogia)
2006 – Elliott M. Meyerowitz ja Christopher R. Somerville (taimede molekulaargeneetika)
2007 – Bruce A. Beutler ja Jules A. Hoffmann (kaasasündinud immuunsus)
2009 – Brenda Milner (kognitiivne neuroteadus)
2010 – Shinya Yamanaka (tüvirakud)
2011 – Russell Lande (teoreetiline bioloogia või bioinformaatika)
2012 – David Baulcombe (epigeneetika)
2014 – G. David Tilman (taimeökoloogia)
2015 – David Michael Karl (okeanograafia)
2018 – Éva Kondorosi (keemiline ökoloogia)
2023 – Jean-Jacques Hublin (inimkonna evolutsioon: paleoantropoloogia)
2023 – Eske Willerslev (inimkonna evolutsioon: iidne DNA ja inimese evolutsioon)

Ajalugu

1962 – Samuel Eliot Morison (ajalugu)
1979 – Ernest Labrousse ja Giuseppe Tucci (ajalugu)
1987 – Richard W. Southern (medievistika)
1991 – Vitorino Magalhães Godinho (ajalugu: Euroopa 15. ja 16. sajandil)
1993 – Lothar Gall (ajalugu: ühingud 19. ja 20. sajandil)
1995 – Carlo M. Cipolla (majandusteaduse ajalugu)
1996 – Arno Borst (ajalugu: keskaja kultuurid)
1998 – Andrzej Walicki (ajalugu: slaavi maailm)
1999 – John Elliott (ajalugu 1500–1800)
2003 – Eric Hobsbawm (Euroopa ajalugu alates 1900)
2004 – Nikki R. Keddie (Islami maailm 19. sajandi lõpust 20. sajandi lõpuni)
2005 – Peter Hall (linnade sotsiaal- ja kultuuriajalugu 16. sajandi algusest)
2010 – Carlo Ginzburg (Europa ajalugu 1400–1700)
2011 – Peter Brown (Vanaaja ajalugu (antiikmaailm)
2013 – André Vauchez (medievistika)
2015 – Joel Mokyr (majandusajalugu)
2018 – Jürgen Osterhammel (globaalne ajalugu)

Vanaaja ajalugu, teadusajalugu ja humanitaarteaduste ajalugu

1982 – Massimo Pallottino (antiigiteadused)
1983 – Francesco Gabrieli (orientalistika)
1986 – Otto Neugebauer (teadusajalugu)
1990 – Walter Burkert (antiigiteadused)
1993 – Jean Leclant (muistse maailma kunst ja ajalugu)
1997 – Charles Coulston Gillispie (ajalugu ja teadusfilosoofia)
2000 – Martin Litchfield West (antiikajalugu)
2002 – Anthony Grafton (humanitaarteaduste ajalugu)
2004 – Colin Renfrew (eelajalooline arheoloogia)
2009 – Paolo Rossi Monti (teadusajalugu)
2011 – Bronislaw Baczko (valgustusajastu uuringud)
2014 – Mario Torelli (Vana-Rooma ja Vana-Kreeka arheoloogia)
2021 – Giorgio Buccellati ja Marilyn Kelly-Buccellati (Vana-Kaug-Ida kunst ja arheoloogia)
2024 – Lorraine Daston (uus- ja nüüdisaegse teaduse ajalugu)