Berta Isabel Cáceres Flores (4. märts 1971,[1] 1972[2] või 1973[3] – 3. märts 2016) oli Hondurase keskkonnaaktivist ja lenka indiaanlaste õiguste eestkõneleja.
Cáceres kuulus organisatsiooni Consejo Cívico de Organizaciones Populares e Indígenas de Honduras (COPINH) asutajate hulka.[4] COPINH tegeleb Hondurase Intibucá departemangu looduse kaitsmisega ja seal elavate lenkade õiguste eest seismisega.
2015. aastal pälvis Cáceres rohelise Nobeli auhinnana tuntud Goldmani keskkonnaauhinna. Tunnustuseni viis eduka rohujuuretasandi kampaania organiseerimine, mille tulemusel maailma suurim paisude ehitaja pidi loobuma Gualcarque'i jõele paisu rajamisest.[5]
Cáceres suri, kui relvastatud sissetungijad ta tema kodus maha lasid. Nädal enne mõrva rääkis ta pressikonverentsil, et Agua Zarca tammi vastase kampaania käigus oli neli tema kogukonna aktivisti tapetud ja mitmeid teisi oli ähvardatud.[6] Mittetulundusühingu Global Witness andmeil tapeti Hondurases 2014. aasta jooksul kaksteist keskkonnakaitsjat. Selle näitaja poolest on Honduras metsi ja jõgesid kaitsvate aktivistide jaoks maailma suhteliselt kõige ohtlikum riik.[7]
Cáceres sündis Intibucá departemangu pealinnas La Esperanzas. Etniliselt kuulus ta lenkade ehk Hondurase suurima põlisrahva hulka.
1970. aastatel oli Kesk-Ameerikas palju vägivalda. Cácerese aktivistist ema Berta Flores töötas ämmaemandana ja andis peavarju El Salvadori kodusõja eest pagenud inimestele.[8]
Cáceres õppis ülikoolis pedagoogiks.[9]
1993. aastal osales Cáceres COPINH-i loomises. COPINH protestis jõgede erastamise ja rahvusvaheliste investorite osalusel valmima pidanud tammide vastu.
Lisaks põlisrahvastele olulistele küsimustele ja keskkonnakaitsele pidas Cáceres tähtsaks ka LGBT õigusi ja feminismi.[10]
2006. aastal palusid Rio Blancos elavad lenkad Cáceresel uurida, miks oli hakatud piirkonda ehitusvarustust tooma. Pärast uurimist teatas Cáceres kogukonnale, et Hiinast pärit ettevõtte Sinohydro, Maailmapanga allüksuse International Finance Corporation ja Hondurase Desarrollos Energéticos (DESA) ühisprojekti raames kavatsetakse Gualcarque'i jõele ehitada neli tammi.[11] Et kohalike elanikega poldud projekti arutatud, olid arendajad rikkunud rahvusvahelist õigust.[7] Lenkad kartsid, et tammide rajamine kahjustab nende traditsioonilist eluviisi, kuna häirib ligipääsu veele, toidule ja ravimtaimedele. Lisaks on tegemist lenkade esivanemate jaoks püha jõega. Lenkade uskumuste kohaselt elavad Gualcarque jões naissoost vaimud, kes kaitsevad jõge ja keda omakorda tuleb kaitsta.[12] Cáceres korraldas koostöös kogukonnaga protestikampaania. Cácerese eestvedamisel viidi juhtum ka inimõiguste eest seisva organisatsiooni Inter-American Commission on Human Rights (IACH) ette.[7]
2013. aastal alustati ehituskohal meeleavaldusteseeriat, eesmärgiga takistada ehitusfirmade ligipääsu maale. Turvatöötajad ajasid meeleavaldajaid regulaarselt minema.[7] 15. juulil 2013 avas sõjavägi protestijate pihta tule. Hukkus üks COPINH-i liige ja kolm sai haavata.[13] Kogukond kaebas tihti, et ehitusfirma töötajad ähvardasid ja ahistasid protestijaid. 2014. aasta mais toimunud kahes rünnakus sai surma kaks COPINH-i liiget ja kolm sai raskelt vigastada.[14]
2013. aasta lõpus katkestasid Sinohydro ja International Finance Corporation COPINH-i meeleavalduste tõttu projektis osalemise.[5] DESA jätkas, kuid ehitus viidi protestijate vältimiseks mujale üle. Leidus ka kohalikke ärisid, mille juhid pooldasid hüdroenergiaprojekti ja Cácerese ja veel kahe põliselanike juhi vastu esitati DESA-le kahjude tekitamise eest kriminaalsüüdistus.[15] Amnesty International teatas, et arreteerimise korral oleks tegu poliitvangidega.[16] Mitmed teised kohalikud ja rahvusvahelised organisatsioonid kutsusid Hondurase valitsust üles lõpetama inimõiguste kaitsmise kriminaliseerimist ja uurima meeleavaldajate vastu tehtud ähvardusi.[17]
Öösel vastu 2016. aasta 3. märtsi lasid relvastatud sissetungijad Cácerese tema kodus maha.[18] Viga sai ka Mehhiko keskkonnaaktivist Gustavo Castro Soto, keda tulistati põske ja kätte.[19]
Cácerese surmale eelnenult oli IACH soovitanud suhtuda tõsiselt Cácerese suunalistesse ähvardustesse ja võtta kasutusele ettevaatusabinõud.[20] See tähendab, Cáceres pidanuks olema Hondurase valitsuse kaitse all. Surmapäeval Cáceres kaitse all ei olnud. Hondurase turvalisuse minister teatas, et Cáceres ei olnud kohas, mida ta oli oma koduna nimetanud.[7] Ta oli hiljuti uude kohta kolinud.[18]
2013. aastal oli Cáceres Al Jazeerale öelnud: "Sõjaväel on mõrvanimekiri 18 inimõiguste eest võitleja nimega ja minu nimi on nimekirja eesotsas. Ma tahan elada, ma tahan siin maailmas veel nii palju asju teha, aga ma pole kordagi mõelnud loobuda meie territooriumi ja väärika elu eest võitlemisest, sest meie võitlus on õigustatud. Ma olen väga hoolikas, aga lõppude lõpuks olen ma haavatav siin maal, kus lokkab täielik karistamatus... Kui nad mind tappa tahavad, siis seda nad ka teevad."[21]
Cácerese tütar Berta Isabel Zúñiga Cáceres peab ema mõrva eest vastutavaks firmat, mis tahtis ehitada Agua Zarca hüdroelektrijaama tammi. Ta on öelnud, et Hondurases on "väga lihtne maksta inimestele, et nad kellegi ära tapaks," samas kui tegelikult on asja taga võimsad ja rikkad inimesed, kes saavad taolisi kuritegusid korda saata.[22]
Cácerese surm mõisteti laialdaselt hukka. Ameerika Riikide Organisatsioon (OAS),[23] USA suursaadik Hondurases[24] ja ÜRO inimõiguste volinik[25] kutsusid üles uurima Cácerese tapmise asjaolusid. Hondurase president Juan Orlando Hernández teatas, et mõrva uurimine on Hondurase jaoks prioriteet.[26] OAS-i peasekretär Luis Amargo kordas OAS-i varasemat üleskutset, et Hondurase põliselanike õiguste eest seisjaid tuleks kaitsta.[23] Teiste seas avaldasid toetust ja kaastunnet Leonardo DiCaprio, Mark Ruffalo, Naomi Klein, Patrick Leahy, Nicolás Maduro, Amnesty International, Oxfam, Greenpeace, Euroopa Liidu Parlament, ÜRO ja Vatikan.
Mitmel pool korraldati meeleavaldusi. COPINH-i liikmed nõudsid Cácerese surma asjus sõltumatult läbi viidavat rahvusvahelist uurimist. Protestiti Washingtonis,[27] mitmes Ladina-Ameerika riigis ja samuti mitme Euroopas asuva Hondurase saatkonna juures (nt Viinis, Berliinis ja Barcelonas).
5. märtsil 2016 toimunud matustel oli kohal tuhandeid inimesi.[28] Meieisapalvet lauldi erinevates põlisrahvaste keeltes (lenka, miskito, garifuna, kitše), samuti hispaania ja inglise keeles.
3. märtsil 2016 teostasid valitsusametnikud Cácerese keha lahkamise, kuigi perekond oli palunud, et lahkamist teostaks sõltumatu kohtuekspertiisi ekspert.[27] Samal päeval algas valitsusasutuste poolne uurimine, mille käigus peeti kahtlustatavana kinni COPINH-i liige Aureliano Molina Villanueva. COPINH mõistis Molina kinnipidamise hukka. 5. märtsil Molina vabastati, kuna ei leitud piisavalt tõendeid, mis teda kuritööga seoks. Kinni peeti ja vabastati ka turvamees José Ismael Lemus.[29]
5. märtsil toimunud pressikonverentsil avaldasid Cácerese neli last umbusku Hondurase valitsuse juhitava uurimise suhtes. Nende sõnul olid Cácerese surma taga poliitilised motiivid ja nad avaldasid soovi, et mõrva uuritaks rahvusvahelisel tasandil.[30]
Amnesty International mõistis hukka "Hondurase valitsuse täieliku soovimatuse kaitsta riigi inimõiguste kaitsjaid". Cáceres oli pikka aega saanud tapmisähvardusi.[31]
Global Witnessi andmeil tapeti Hondurases aastatel 2010–2014 üle saja looduskaitsja ja enamik neist kuritegudest on jäänud lahendamata.[32]