Suguvõsa rajajaks oli keisrinna Katariina II ja tema armukese vürst Grigori Orlovi vallaslaps Aleksei Grigorjevitš Bobrinski (1762−1813). Kui alguses oli tema perekonnanimeks Romanov, siis hiljem sai ta talle läänistatud Tuula kubermangu Bobriki mõisa järgi nimeks Bobrinski. 1796. aastal anti talle Venemaa keisririigi krahvi tiitel.[1] Tema järeltulijad kuulusid Venemaa kõrgaadli hulka ja neist võrsus mitmeid kõrgeid sõjaväelasi ja riigitegelasi, sealhulgas kolm ministrit. Aleksei kolmest pojast hargnenud suguvõsaliinidest on alles kaks vanemat; noorem haru kustus meesliinis 1938. aastal. Pärast 1917. aasta sündmusi emigreerusid Bobrinskid enamjaolt välismaale, tänapäeval elavad nad Prantsusmaal ja USA-s. Venemaale jäänud suguvõsaliikmetest langesid paljud repressioonide ohvriks. Praegu elavad Venemaal zooloogiaprofessor krahv Nikolai Aleksejevitš Bobrinski (1890−1964) järeltulijad.
Aleksei Bobrinski võeti esmalt Liivimaa kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse. Pärast matrikli taastamist immatrikuleeriti ta 12. jaanuaril (vkj) 1797Liivimaa rüütelkonnamatriklisse.[1] Lisaks sellele olid Bobrinskid kantud Moskva (1854), Peterburi ja Tuula kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse.
Suguvõsa rajajaks oli Katariina II ja Grigori Orlovi abieluväline poeg krahv Aleksei Grigorjevitš Bobrinski (1762−1813)
Krahv Aleksandr Aleksejevitš Bobrinski (1823−1903), salanõunik, ülemõuemeister, Peterburi tsiviilkuberner, Riiginõukogu liige, nimekas genealoog, suurmaavaldaja
Krahv Aleksei Vassiljevitš Bobrinski (1831−1888), tõeline riiginõunik, jäägermeister, Moskva kubermangu aadlimarssal, Riiginõukogu liige, mõisaomanik
Krahv Aleksei Aleksandrovitš Bobrinski (1852−1927), tõeline riiginõunik, ülemõuemeister, Riiginõukogu liige, Venemaa põllumajandusminister, nimekas arheoloog
Krahv Andrei Aleksandrovitš Bobrinski (1859−1930), tõeline riiginõunik, kammerhärra, Peterburi õpperingkonna kuraator, Riiginõukogu liige
Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 36.
Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XVII. Nachträge. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2008. Lk 99.
Бобринский, Алексей Александрович. Родословная графов Бобринских. 3. trükk. Смела, 1901 [1].
Долгоруков, Пётр Владимирович. Российская родословная книга. Часть вторая. Санктпетербургь: Печатано вь типографии Эдуарда Веймара, 1855. Lk 173-174 [2].
Долгорукой, Князь Федорь. Родословный сборникь (сь гербами). С.-Петербургь: Типография п. ф. "Электро-Типография Н. Я. Стойковой", 1913. Lk 3-6 [3].
Студенкин, Г. И. Родословие графов Бобринских. СПб.: Губ. тип., 1889 [4].