Boeing B-47 Stratojet

Boeing B-47 Stratojet, Ameerika Ühendriigid, pommitaja, Boeing, esmalend 17. detsembril 1947, oli relvastuses juunist 1951 kuni 1969. Ühe lennuki (B-47E) maksumus 1,9 miljonit dollarit (16,4 miljonit 2016. aasta dollarites), modifikatsioonid: XB-47, B-47A, B-47B, B-47E, RB-47E, RB-47H, ERB-47H, RB-47K, kokku ehitati 2032 lennukit

Boeing B-47 Stratojet oli Ameerika Ühendriikide kuuemootoriline strateegiline reaktiivpommituslennuk. Vaenlase hävituslennukite vältimiseks oli lennuk projekteeritud lendama suurel kõrgusel ja kiirusel, mis ületas tolleaegsete hävituslennukite kiirust oluliselt. B-47 esmane ülesanne oli tol ajal suurte mõõtmetega ja mitmeid tonne kaaluva aatomipommi sihtmärgini toimetamine, see andis võimaluse kiireks tuumalöögiks Nõukogude Liidu võimalike rünnakute vastu.

B-47 oli Ameerika Ühendriikide õhuväe (USAF) relvastuses aastatel 1951–1965. Lennukit ei kasutatud sõdades (isegi mitte Vietnami sõjas). 1950. aastatel ja 1960. aastate alguses oli B-47 USA strateegilise lennuväe peamine löögijõud. B-47-t kasutati ka muudel ülesannetel, sealhulgas aerofotode tegemine, elektrooniline toetus ja luure ning meteoroloogiline seire. Kuni 1969. aastani oli B-47 USAF-i relvastuses luurelennukina,[1] kuni 1977. aastani katsetati sellel lennukitüübil uusi seadmeid.

Arendus

[muuda | muuda lähteteksti]

Saamislugu

[muuda | muuda lähteteksti]

B-47 saamislugu algas 1943. aastal Ameerika Ühendriikide lennuväe (USAAF) mitteametlikust nõudest reaktiivpommituslennuki järele. Boeing oli mitme teise ettevõtte seas, mis alustas sellesuunalist tegevust; firma esialgne projekt, mudel 424, oli varasema kolbmootoritega B-29 Superfortressi veidi vähendatud mõõtmetega nelja reaktiivmootoriga versioon.[2]

1944. aastal arenes see esialgne kontseptsioon ametlikuks ettepanekuks uue pommituslennuki projekteerimiseks, mille maksimaalne kiirus oleks vähemalt 890 km/h (550 mph), reisikiirus (75% max võimsusest) 720 km/h (450 mph), lennukaugusega 5600 km (3500 mi) ja maksimaalse lennulaega vähemalt 13 700 m (45 000 jalga).[3] 1944. aasta detsembris esitasid North American Aviation, Convair (Corporation), Boeing ja Glenn L. Martin Company oma uute kaugmaa reaktiivpommitajate projekte. Katsete tulemused aerodünaamilises tunnelis näitasid, et mudeli 424 mootorite paigutus tekitab lennukile liiga suure aerodünaamilise rindtakistuse, nii et Boeing pidi muutma seda projekti, 432 neli mootorit kinnitati kere esiotsa.[4]

USAAF andis välja uurimislepingud kõigile neljale ettevõttele, nõudes, et North American ja Convair keskenduks neljamootorilistele konstruktsioonidele (saada B-45 ja XB-46), samal ajal kui Boeing ja Martin hakkasid ehitama kuuemootorilisi lennukeid (B-47 ja XB-48). Jõuallikaks oli General Electricu uus TG-180 turboreaktiivmootor.[4]

Tiiva noolsus

[muuda | muuda lähteteksti]

1945. aasta mais tehnikadoktor von Kármáni juhtimisel inspekteerisid USA lennuväe esindajad lennubaase kapituleerunud Saksamaal ja sealset laboratooriumit Braunschweigi lähedal. Von Kármáni meeskonnas oli Boeingu tehnilise personali juht George S. Schairer, kes oli tuttav R. T. Jonesi vastuolulise teooriaga positiivse tiivanoolsusega lennukist, kuid nähes seal sõja ajal sakslaste loodud positiivse tiivanoolsusega lennukeid (Me-262, Me-163) ning ulatuslikult ülehelikiiruselises aerodünaamilises tunnelis katsetatud õhukese profiiliga nooljaid tiibu, veendus ta sellise kontseptsiooni perspektiivikuses. Ta helistas oma tööandja, Boeingu kontorisse ja nõudis: “Peatage pommitaja väljatöötamine!” ning muutis sellega B-47 tiiva kontseptsiooni.[5]

Tehnilised andmed (B-47E)

[muuda | muuda lähteteksti]
Boeing B-47 kolmvaade

Üldomadused

  • Meeskond: 3
  • Pikkus: 32,65 m
  • Tiivaulatus 35,37 m
  • Tiiva noolsus: 35°
  • Tiiva külgsuhe: 9,42
  • Kere kõrgus: 8,54 m
  • Tiiva pindala: 132,7 m²
  • Tühimass: 35 867 kg
  • Kogulaadung: 60 340 kg
  • Õhkutõusu mass (max): 100 000 kg

Jõudlus

  • Maksimaalne kiirus: 977 km/h
  • Reisikiirus (75% mootorite võimsusest): 896 km/h
  • Lennuraadius: 3240 km (9000 kg lastiga)
  • Lennukaugus: 7478 km
  • Praktiline lennulagi: 12 300 m
  • Tõusukiirus: 23,7 m/s

Relvastus

  • Statsionaarne relvastus: 2 × 20 mm (0,787 in) M24A1 automaatkahurit
  • Last: 11 000 kg, sellest: laskemoon +
  • 2 × Mk15 tuumapomm või
  • 1 × B41 tuumapomm või
  • 1 × B53 tuumapomm või
  • 28 × 227 kg tavalisi pomme.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Golowanow, Łukasz. "B-47 i początki fly-by-wire." konflikty.pl. Vaadatud: 5. mail 2018.
  2. ↑ Peacock. 1989. Lk 31.
  3. ↑ Knaack. 1988. Lk 101.
  4. ↑ 4,0 4,1 Peacock. 1989. Lk 33.
  5. ↑ Von Karman (1954). Aerodynamics: Selected Topics in the Light of their Historical Developments.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]