Boris Kõrver (30. märts 1917 Tallinn – 17. august 1994 Tallinn) oli eesti helilooja.
Lõpetanud J.Westholmi gümnaasiumi 1936 aastal. Aastatel 1932–1933 õppis Tallinna Konservatooriumis E. Noorma-Raudkatsi klassis, hiljem eraviisiliselt Artur Lemba käe all klaverit. Aastatel 1937–1940 õppis Tartu Ülikoolis majandust. Aastal 1950 lõpetas Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassi. Kuulus üliõpilaskorporatsiooni Vironia.
Teise maailmasõja ajal mobiliseeriti Nõukogude armeesse Kama jõe äärde. 13.mail 1942 kutsuti Jaroslavli Eesti kunstiansamblitesse. Sealse džässorkestri repertuaar oli valdavalt tema loodud ja seatud.
Boris Kõrver mängis klaverit džässorkestris "Kuldne Seitse" (1938–1941 ja 1947–1950) ning Tallinna Noorte Maja orkestris (1944–1947). Ta töötas Tallinna Muusikakoolis muusikateoreetiliste ainete õpetajana (1950–1952), Eesti NSV Riikliku Filharmoonia puhkpilli- ja estraadiorkestri dirigendina (1952–1953), oli Eesti Heliloojate Liidu juhatuse esimehe asetäitja (1953–1966) ja esimees (1966–1974). Aastast 1974 tegutses vabakutselise heliloojana.
Boris Kõrveri loomingu põhiosa moodustab laululooming, koorimuusika ning 11 muusikali ja operetti. Ka on ta loonud muusikat filmidele, sümfoonilist muusikat, sh Viiulikontsert (1951/1973) ning lastelaule ja -palu. Kõrveri muusika on rahvalik ja meloodiarohke, alatoonililt lüüriline, intiimne ja soe.
Tema tütar Marianne Kõrver on filmirežissöör.