Branle

"Le branle". Claudine Bouzonnet-Stella (1641-1697). Enne 1698. aastat, sügavtrükk, ofort. Bibliothèque municipale de Lyon (F17BOU005367)
"Branle d'Ossau". Alfred Dartiguenave. Litograafia. 1855–1856. Bibliothèque de Toulouse

Branle ([bʁɑ̃l], tegusõnast branler 'õõtsuma'[1]), ka kirjapildis bransle, brawl, Itaalias brando, on Prantsusmaa päritoluga rahulikus tempos ring- või reatants[2] piiramatule arvule tantsijatele. 16.–17. sajandil kõigis ühiskonnaklassides populaarse seltskonnatantsu branle '​i eri tüüpe on üksikasjalikult kirjeldanud Thoinot Arbeau oma raamatus "Orchésographie"[3].

Branle '​i tavaline sammumuster oli "kaks sammu vasakule, üks samm (või kaks sammu) paremale", nii et tantsijad liikusid reana edasi-tagasi; sellest arvatakse olevat tuletatud ka tantsu nimi. Sammud võisid olla rahulikud astuvad või hüppega olenavalt tantsust ja muusika tempost, tantsijad võisid hoida üksteist kätest või küünarseongus (hoidu pole kaasaegsetes allikates täpselt kirjeldatud, kuid küünarseong on tänapäevane interpretatsioon rahvatantsude baasil).

Arbeau raamatus on kirjeldatud tavalisi (branle simple, branle double, branle gay) ja arvukalt ka eri paikkondadest pärit branle '​isid: Branle de Bourgogne või de Champagne, Branle du Hault Barrois, de Poitou, Branles d'Escosse ('šoti branle '​id'); nende sammustik varieerub veidi ja liikumine on valdavalt tüüpiline rahulik edasi-tagasi kulgemine.

Muusika on 4/4 taktimõõdus ja võib olla kas aeglane või tempokas. Ühtesid või teisi tantse on Arbeau raamatus soovitatud eri vanusegruppidele, olenevalt tantsu tempost.[3]

Lisaks neile erinevaile paikkondlikele branle '​idele on raamatus kirjeldatud ka tervet rida eriliste žestidega tantse (branles morgués), mis mõnesse keelde on tõlgitud miimilisteks branle '​ideks.[3]

Tants arvatakse pärinevat juba keskajast ja algselt tantsiti seda lauldes ja laulu järgi[2]. 16. sajandist on säilinud arvukalt branle '​i nimelisi pillilugusid tantsumuusika kogumikes ja sõna on hakatud kasutama ka instrumentaalpala kohta[4].

Ringis või lahtises rodus tantsitavaid ühistantse peeti just Prantsusmaale väga tüüpiliseks. Branle '​i tantsiti ballidel ka mitu sajandit, vaid sammutehnika muutus vastavalt moele. 17. sajandil tantsiti seda Louis XIV ja Charles II õukondades. Hilisemast branle '​ist on säilinud mõned üksikud Beauchamp–Feuillet notatsioonis (loodi 1691) üleskirjutused, nagu Louis-Guillaume Pécouri "Danses nouvelles presentees au Roy" u 1715. aastast.

Rahvatantsuna tantsitakse branle '​i Prantsusmaa teatud piirkondades (Alsace, Lorraine, Massif central) tänapäevani[5][6][7].

Branle'ide süidid

[muuda | muuda lähteteksti]

Branle '​isid oli 16. sajandil tavaks tantsida mitu erinevat järjestikku; need traditsioonilised palade rühmad olid omal viisil süidi eelkäijad. 1623. aastaks oli see tava standardiseerunud kuuest tantsust koosnevaks komplektiks: premier bransle, bransle gay, bransle de Poictou, bransle double de Poictou, cinquiesme bransle (1636. aasta allikas nimetatud branle de Montirandé) ja süiti lõpetav gavott[8].

Kirjanduses

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjanduses on võib-olla enim tuntud branle '​i mainimine Shakespeare'i "Asjatus armuvaevas" (Love's Labour's Lost, 3. 1. 7: "Will you win your love with a French brawl?"[9]), kus see on on eesti keelde tõlgitud "prantsuse keerutuseks". Algtekstis esineb sel kohal sõnamäng: brawl võib tähistada nii kaklust kui ka branle '​i[10].

Hilisemas muusikas

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Francis Poulenci "Prantsuse süidis" on "Bransle de Champagne" ja "Bransle de Bourgogne" (1935).
  • Igor Stravinski balletis "Agon" on "Bransle Simple", "Bransle Gay" ja "Bransle de Poitou Double" (1957).
  • Arbeau tantsu "Branle de l'Official" muusikast sai 20. sajandil Inglise jõululaul (carol) "Ding Dong Merrily on High".
  • Briti helilooja Peter Warlocki "Capriol Suite" neljandas osas on branle '​id; teos on kuuest rahvatantsust, algselt mõeldud klaverile neljal häel, hiljem seatud nii keelpillidele kui ka suurele orkestrile.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]