Carl Stumpf

Carl Stumpf (21. aprill 1848 Wiesentheid, Saksamaa – 25. detsember 1936 Berliin) oli Saksamaa filosoof ja psühholoog. Ta asutas Berliini Eksperimentaalpsühholoogia kooli ning oli kuulus muusika- ja heliuuringute poolest.

Stumpf mõjutas tugevalt Edmund Husserli, modernse fenomenoloogia rajajat, tutvustades asjade seisu kontseptsiooni (Sachverhalt), mida Husserl hiljem oma töödega populariseeris. Stumpf mõjutas ka geštaltpsühholoogia rajajaid Max Wertheimerit, Wolfgang Köhlerit ja Kurt Koffkat, kes vaidlustasid kaua Saksamaa psühholoogiauuringutes domineerinud Wilhelm Wundti mehaanilise lähenemise eksperimentaalpsühholoogiale. Geštaltpsühholoogid muutsid seda, kuidas taju mõistetakse.

Elukäik

Carl Stumpf sündis Wiesentheidis Kitzingeni kreisis Alam-Frangimaal Baieris (tänapäeva Saksamaa). Ta oli kohaliku füüsiku Eugen Stumpfi ja Marie Adelmann Stumpfi poeg. Tema perekonnas oli olnud pikk uurijate ning akadeemikute ajalugu ning seetõttu tutvus Stumpf teadusega noores eas. Tema põhihuviks oli aga hoopis muusika ning kümneaastaselt Stumpf juba komponeeris ja mängis kuut instrumenti.

Stumpf õppis kohalikus gümnaasiumis ja seejärel Würzburgi Ülikoolis, uurides esteetikat ja teadust. Ülikoolis kohtus ta fenomenoloogi Franz Brentanoga, kes mõjutas Stumpfi muutma oma eriala filosoofia ning teaduse suunas. Brentano julgustas Stumpfi ka jätkama oma doktoriõpinguid Göttingeni Ülikoolis. 1868 sai Stumpf oma doktorikraadi Rudolph Hermann Lotzelt.

1869 astus Stumpf katoliku seminari, et õppida preestriks. Aasta hiljem lahkus Stumpf kiriku dogmaatilisuses pettununa seminarist, hakates Göttingenis filosoofia osakonnas instruktoriks. Sealt tutvus ta Wilhelm Weberi ning Gustav Fechneriga, kellega töötati koos psühholoogiliste eksperimentide kallal.

1873 sai Stumpf filosoofiaprofessoriks Würzburgi ülikoolis. Seal alustas ta heli- ja taju-uuringuid. Tema teose "Tonpsychologie" esimene köide ilmus 1883. aastal. 1878 abiellus Stumpf Hermine Biedermanniga. Aasta hiljem sai temast filosoofiaprofessor Praha Karl-Ferdinandi Ülikoolis. 1884. aastal alustas Stumpf õpetamist Halle Ülikoolis ja 1889. aastast Müncheni Ülikoolis.

1894 jäi Stumpf Berliini Friedrich Wilhelmi Ülikooli, kus temast sai Berliini psühholoogiainstituudi professor, mille rajajaks oli Hermann Ebbinghaus. Stumpf korraldas instituudi ümber ning asutas oma laboratooriumi. Sellest instituudist sai põhikonkurent Wilhelm Wundti psühholoogialaboratooriumile Leipzigi Ülikoolis. Stumpf jäi oma karjääri lõpuni Berliini.

1896 juhtis Stumpf kolmandat rahvusvahelist psühholoogia kongressi.

1904 osales ta koos 13 tunnustatud teadlasega diskussioonis, mida tunti kui Hansu komisjoni, et otsustada, kas hobune Tark Hans oskab arvutada. Psühholoog Oskar Pfungst tõestas, et hobune ei osanud arvutada.

Oma karjääri lõpuks lõi Stumpf Berliini Lastepsühholoogia Assotsiatsiooni ning jätkas samal ajal muusika kirjutamist. 1915 avas Stumpf koos teiste teadlastega fonogrammi arhiivi, kus säilitati muusikat maailma eri paigust.

Stumpf läks pensionile 1921, kuid jätkas ka siis loengute andmist. Ta suri 25. detsembril 1936 Berliinis.

Töö

Stumpf oli üks varasemaid Brenato õpilasi ning jäi tema varastele õpetustele küllaltki lähedaseks. Brenato mõju võib näha Stumpfi uskumuses, et fenomen on psühholoogia peamine andmeühik. Stumpf arvas lisaks, et tervik on suurem kui selle osade summa (Bowman & Brownell, 2000).

Stumpf pidas end eelkõige psühholoogiks. Ta uuris, kuidas inimmõistus interpreteerib erinevaid visuaalsed või auditoorsed fenomene, nagu toonid, värvid, või kujutised, Ta uskus, et need fenomenid võivad olla kas sensoorsed või kujuteldavad – sensoorne kui tajutud meie meelte poolt, ning kujuteldav kui interpreteeritud meie mõistuse poolt.

Uuringud muusika ja toonide alal

Hilisemal eluperioodil hakkasid Stumpfi rohkem huvitama empiirilised meetodid eksperimentaalpsühholoogias ning temast sai selle ala üks pioneere. Ta hakkas eksperimenteerima toonide ning muusikaga, uurides toonide segunemist, konsonantsi ning dissonantsi. Ta vaatles, kas sama heli kombinatsioonidel on kalduvus seguneda üheks helipildiks. Seda fenomeni nimetas Stumpf Tenverschmelzung'iks ehk heli kokkusulamiseks. Katseisikud pidid kuulama kahte ajaliselt kattuvat tooni ning ütlema, kas nad kuulsid ühte või kahte tooni. Stumpf leidis, et helide sulandumine tuleneb peamiselt kõrguste intervallidest – kooskõlast. Kõige sulanduvamaks intervalliks oli oktav, kui terts on perfektses kvindis. Elu lõpupoole Stumpf hülgas selle teooria, kuna ei olnud sellega rahul.

Oma teooriate universaalsuse testimiseks tegi Stumpf hõlmava uuringu mitte-Lääne muusikast. Ta kogus muusikat maailma eri paigust. 1886. aastal ilmus tema teos "Lieder der Bellakula Indianer", mis oli muusikateaduslik uuring, kombineerides üheksa transkriptsiooni lugudest, mida esitasid 1885. aastal Saksamaad külastanud Bella Coola indiaanlased. Oma töös kirjeldas Stumpf esinejate repertuaari ning lisas transkriptsioonid Lääne noodikirja koos analüüsiga. Töö lõpus arutles Stumpf muusika kultuurilise konteksti üle. Seda tööd peetakse üheks etnomusikoloogia teerajajatest.

Opositsioon Wundtile

Stumpfi tuntakse kui üht peamist Wilhelm Wundti rivaali, kes oli Saksamaa psühholoogia prominentsemaid esindajaid. Stumpf oli vastu puhtale introspektsioonile, mis vähendas kogemuse elementaarseteks elementideks. Pigem uuris ta kogemust nii kuis see juhtus. Wundt ja Stumpf laskusid korduvalt kirjalikesse lahingutesse helitoonide ja introspektsiooni psühholoogia teemadel. Stumpf oli Ameerika psühholoogi William Jamesi hea sõber ja pidev korrespondent, kellel oli samuti vasturääkivusi Wundtiga.

Teosed

Stumpf, Carl. 1873. Über den psychologischen Ursprung der Raumvorstellung. Leipzig, DE: S. Hirzel.
Stumpf, Carl. 1886. Lieder der Bellakula Indianer. Stumpf, Carl. 1898. Beiträge zur akustik und musikwissenschaft. Leipzig, DE: J. A. Barth.
Stumpf, Carl. 1908. Die wiedergeburt der philosophie. Leipzig, DE: J.A. Barth.
Stumpf, Carl. 1911. Die anfänge der musik. Leipzig, DE: J.A. Barth.
Stumpf, Carl. 1911. Konsonanz und Konkordanz. Beiträge zur Akustik und Musikwissenschaft 6, 116–150.
Stumpf, Carl. 1926. Die sprachlaute experimentell-phonetische untersuchungen nebst einem anhang über instrumentalklänge. Berlin, DE: J. Springer.
Stumpf, Carl. 1997. Schriften zur Psychologie. Beiträge zur Geschichte der Psychologie. Frankfurt am Main, DE: P. Lang. ISBN 3631313675
Stumpf, Carl. 2003 (original published 1883 and 1890). Tonpsychologie (2 Volumes). Boston, MA: Adamant Media Corporation. ISBN 0543957381
Stumpf, Carl. 2004 (original published 1910). Philosophische Reden und Vorträge. Boston, MA: Adamant Media Corporation. ISBN 0543984087

Viited

Bowman, C., and P. Brownell. 2000. Prelude to contemporary gestalt therapy Gestalt 4. 3.