Clas Fredrik Hornstedt (ka Clas Fedric, Claës Fredrik, Claës Fredric, Claudius Fredric, Claudius Fridericus, Klas Fredrik; 12. veebruar 1758 Linköping, Linköpingi toomkirikukihelkond – (tõenäoliselt mai) 1809 Helsingi, tõenäoliselt Suomenlinna kindlusekihelkond)[1] oli rootsi arst ja loodusuurija.
Tema vanemad olid rådman (linnasekretär, hiljem linnanõunik ja linnapea) Olof Holmstedt ja Charlotta Eld (Ell). Tema isa (1769) ja vanaisa olid Riksdagi saadikud.
Poisil oli algul koduõpetaja, seejärel käis ta neli aastat Linköpingi koolis ning 1774–1777 gümnaasiumis. Hornstedt astus 27. septembril 1777 Uppsala ülikooli. Mais 1780 sooritas ta teoloogiaeksami.
Suvel 1780 läks ta koos nelja kaaslasega, kelle seas oli Olof Swartz, Carl von Linné jälgedes ekspeditsioonile Virihaure äärde, et otsida ja koguda Linné kirjeldatud taimi ning loomi. Ta leidiski need. Seejärel liikus ta Linné jälgedes Soome kaudu Peterburi, kus ta tutvus Simon Pallase ja teiste loodusteadlastega. Pallasele tõi ta kaasa taimi Rootsi mägedest.
Järgmisel õppeaastal kuulas ta Uppsalas Carl Peter Thunbergi meditsiini- anatoomia- ja looduslooloenguid. Detsembris 1781 sooritas ta med. fil. exameni (filosoofiaeksam, filosoofiakandidaadi eksam). Aastal 1782 kaitses Hornstedt väitekirja taimedest, mis Thunberg oli kaasa toonud Lõuna-Aafrikast ja Aasiast.
Thunberg soovitas tal minna Hollandisse. Ta soovitas teda botaanikuks ühele Kuninglikule Batavia Kunstide ja Teaduste Seltsile. Holmstedti omadustena mainis ta kerget ja painduvat keha, head annet ja mälu ning oskust võita sõpru. Holmstedt lahkus Uppsalast 15. detsembril 1782 ja asus Jaava poole teele veebruaris 1783 Hollandi Ida-India Kompanii laevaga Sophia Magdalena. Ta oli laevas tänu Thunbergi eestkostele tasuta reisija. Teda toetasid Kuninglik Teaduste Akadeemia ja Uppsala ülikool.
24. juulil 1783 maabus Hornstedt Anyerisse Banteni rannikul ning üüris prau ja 20 kohalikku meest, kes viisid ta Bataviasse. Seal leidis Jacob Cornelis Matthieu Radermacher talle esialgse elamise kunstide ja teaduste seltsi sekretäri, rikka prantslase La Clé juures. Hiljem sai ta spetsiaalselt ete valmistatud toa seltsi hoonesse.
Batavias määras Ida-India Kompanii kindralkuberner Willem Arnold Alting talle 15 Hollandi riigitaalri suuruse kuupalga. Jacob Cornelis Matthieu Radermacheri poolt 1778 asutatud Kuninglik Batavia Kunstide ja Teaduste Selts lisas tema palgale 20, hiljem veel 20 riigitaalrit, ning võttis 24. märtsil 1784 ta kaasliikmeks (Medelid). Kuninglikult Teaduste Akadeemialt sai ta ka stipendiumi 20 riigitaalrit kuus. Tema tööülesandeks oli seltsi kogude klassifitseerimine. Taimi oli saadetud kogu Aasiast täiesti klassifitseerimata kujul. Mõnd liiki taimi leidus kogus mitukümmend eksemplari.
Holmstedt ostis 800 riigitaalri eest orja, kes tegi pikaajalisi õhutemperatuuri vaatlusi. Batavias elas Holmstedt intensiivset seltskonnaelu. Ta korraldas Batavia Teadusseltsi istungeid ning tegi ekspeditsioone Jaava sisemaale ja ümberkaudsetele saartele. Ta huvitus nii loodusloost kui ja etnograafiast: ta kogus taimi, mineraale, loomapreparaate ja etnoloogilisi esemeid. Ta saatis oma tähelepanekud Thunbergile, kes avaldas nad väljaandes Upfostrings-sälskapets tidningar. Hornstedt õppis malai keelt. Hoolimata sellest, et kohalikud eurooplased teda toetasid, ei olnud ta nende seltskonnast kuigi heal arvamusel. Ta veetis aega hiinlaste linnaosas, kus ta vahel hiina rõivaid kandes uuris intensiivselr hiinlaste kombeid ja elu ning jäädvustas seda põhjalikult annoteeritud akvarellidele. Ida-India Kompanii kaupmehelt Isaac Titsingh, kes oli tulnud tagasi Nagasakist ja viis ellu suurt Jaapani-projekti, sai ta väga väärtuslikku materjali jaapani meditsiini kohta.
Halva tervise tõttu oli Hornstedt sunnitud Jaavalt lahkuma. Kollatõbi ja malaaria olid tema tervise rikkunud, tema soosija Radermacher oli mõrvatud. Juulis 1784 lahkus Holmstedt Jaavalt Rootsi laevaga Concordia, makstes enda ja oma rikkalike loodusteaduslike kogude Euroopasse toimetamise eest 1000 Hollandi kuldnat. Rotterdami jõuti mais 1785. Vahepeal peatuti Kapimaal ja halva ilma tõttu sunnitult viis kuud Assooridel. Ka vahepeatustes kogus Holmstedt loodusteaduslikku materjali.
Pärast Hollandis maabumist viibis Holmstedt umbes kaks aastat Prantsusmaal, Saksamaal ja Taanis. Ta õppis muu hulgas Caeni ülikoolis ja Pariisi ülikoolis. 7. detsembril 1786 kaitses ta Greifswaldi ülikoolis (mis oli tol ajal Rootsi võimu all) meditsiinidoktori kraadi väitekirjaga "Fructus Javæ esculentæ eorumque usus cum diæteticus tum medicus".
Ta taotles Drottningholmi lossi looduslookabineti (Lovisa Ulrika looduslookabinet) intendandi kohta, kuid ei saanud seda. Selle asemel määrati ta 6. veebruaril 1787 Linköpingi toomkooli loodusloo ja meditsiini lektoriks (astus ametisse 1792). Aastal 1787 sai ta Collegium medicumi liikmeks. Aastatel 1787–1788 juhtis ta Anders Sparrmani Aafrika-ekspeditsiooni ajal Kuningliku Teaduste Akadeemia looduslookabinetti. Ta koostas selle kogude põhjaliku kataloogi. Aastal 1788 valiti ta Thunbergi ettepanekul Teaduste Akadeemia liikmeks.
Rootsi-Vene sõja (1888–1890) ajal teenis ta 6. juunist 1788 sõjalaevastiku väliarstina ning juhatas hospidali Helsingis. Ta asutas seltskondliku Hüpotenuusiordu, mille eesotsas ta aastaid oli (Förste pratmakare). Ordul oli loože mitmes Soome linnas. Ordu tegutses 1820. aastateni.
Novembris 1792 alustas Holmstedt õpetajatööd Helsingis. Ta oli koolile väljastpoolt peale sunnitud ning tema tõttu vähenes kahe õpetaja töötasu märgatavalt; teised õpetajad ei võtnud teda hästi vastu. Õpilased aga hindasid teda; Jacob Berzelius tunnustab teda õpetajana, kes äratas temas huvi loodusteaduste vastu. Holmstedt püüdis korraldada õpetajate ja õpilaste ühist uurimistööd lähikonna floora ja fauna tudmaõppimiseks ning ärgitas ekskursioone, jahti ja kogumist. Ta koostas kohaliku floora kohta käsikirja "Flora Lincopensis", mida Thunberg kiitis. Oma järelejäänud kogud annetas ta piiskopkonna raamatukogule (hiljem võttis ta need siiski Soome kaasa, ja seal läksid need kaduma).
23. novembrist 1796 oli ta admiraliteediarstina Suomenlinna eskaadris. Ta võttis selle koha vastu halva läbisaamise tõttu kolleegidega Linköpingis. Ta tegeles haigelaevade varustamisega. Tal ei olnud Soomes hea ja ta oli palju haige. Aastal 1802 palus ta Thunbergilt abi, et leida töökoht soojemas paigas.
Suomenlinna kapituleerumise (1808) võeti ta vangi ja viidi Peterburi. Vältimaks Venemaa sisemaale viimist, astus ta Vene teenistusse ning seejärel juhatas ta kuni surmani üht Vene mereväehospidali Helsingis.
Ta kirjutas loodusloolisi teateid muu hulgas väljaandesse "Vetenskapsakademiens Handlingar".
Hornstedt kirjeldas esimesena jaava tüügasmadu (Acrochordus javanicus) ning tüügasmao perekonda (Acrochordus), millele ta pani nime iseäralike soomuste järgi. Isend oli liiga suur, et teda alkoholis säilitada, sellepärast võttis Holmstedt kaasa ainult naha.
Aastal 1790 abiellus Holmstedt Suomenlinna kindlusekihelkonnas Helena Vilhelmina Schwartziga (10. detsember 1773 Helsingi – 1. detsember 1829 Helsingi), kes oli ettevõtja rådman Peter Schwartzi ja Helena Elisabeth Bocki tütar.
Hornstedti järgi on nimetatud ingveriliste sugukonda kuuluv perekond Hornstedtia.