Coton de Tuléar
Coton de Tuléar on koeratõug. Ta sai nime Toliara linna endise nime järgi.
Cotonid on energilised, aktiivsed ja liikuvad. Nad on sõbralikud, sotsiaalsed, kiinduvad ja ustavad. Nad on väga mänguhimulised ja heatujulised. Nad saavad hästi läbi nii lastega kui ka teiste koertega.
Coton de Tuléar on väikest kasvu, turjakőrgusega 22–32 cm, kaal on 3,5–6 kg. Karvkate on tihe, siidpehme, valgetes toonides, harvem mustvalge. Karvkatte hooldus ei ole raske.
See koeratõug on hüpoallergeenne ehk allergiaohutu, mis tähendab, et neid saavad pidada ka allergia all kannatajad. Koera karvad sarnanevad pigem inimese juustega kui teiste loomade karvadega. Coton de Tuléar ei aja karva, kuid tema karvastikku on aeg-ajalt vaja pügada.
Coton de Tuléari kõige tõsisemad terviseprobleemid on seotud südame, samuti maksa, selja ja silmadega. Siiski on enamik terviseprobleeme haruldased ning Coton de Tuléar on keskmisest tervem tõug. Keskmiselt elavad nad 14–16 aastat.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]See tõug aretati Madagaskaril ja on sellepärast Madagaskari rahvuskoer. Tema esivanemad toodi saarele 16. ja 17. sajandil piraadilaevadel. Madagaskar oli tollal piraatide paradiis ja tänapäevalgi võib seal näha piraatide surnuaedu. Mereröövlid kehtestasid seal isegi demokraatliku kuningriigi ja abiellusid kohalike malagassi naistega. Kas koerad võeti laevadele selleks, et võidelda rottidega, kaaslasteks pikkadel merereisidel või konfiskeeriti teistelt laevadelt hinnalise varandusena, on teadmata. Koeratõu esivanemate hulgas on nähtavasti Bichon Tenerife ja tenerife terjer.
Madagaskaril räägitakse Coton de Tuléari kohta palju kuulujutte, mis enamjaolt on täiesti valed. See tõug pole iial Madagaskaril metsikult elanud. Ta ei jahtinud metssigu ega alligaatoreid, nagu tema suuruse ja jõu põhjal võib kergesti järeldada. Tal on nõrk jahiinstinkt ja ta pole üldse jahikoer. Ta oli kõigest Madagaskaril valitsenud Merina hõimu seltsikoer.
Madagaskari kuningadünastia oli ainus, kel oli lubatud neid koeri pidada. Pärast monarhia kukutamist hakkasid seda pidama ka teised, kuid tõug jäi vähearvuliseks. Prantsusmaa kolonisaatorid viisid üksikuid koeri Euroopasse, kuid maailma ei pööranud talle kuigivõrd tähelepanu enne aastat 1970, mil Prantsusmaa kennelliit Société Centrale Canine tunnistas selle iseseisvaks koeratõuks.
Järgnes plahvatuslik levik. 1972 kinnitati tõu standard, 1973 viidi esimesed koerad USA-sse. Seda tegi Robert Jay Russell, kes 1976 asutas USA-s Coton de Tuléari klubi (Coton de Tulear Club of America). Tänapäevaks on USA-s teisigi selle tõu klubisid. 2001 tunnistas USA kennelliit Coton de Tuléari ametlikult tõuna. 2009. aasta juuli seisuga tunnustab USA kennelliit 63 koeratõugu.