Damiao de Góis (ka Goes; 2. veebruar 1502, Alenquer, Portugal – 30. jaanuar 1574), oli Portugali humanistlik filosoof.
De Góis oli Rotterdami Erasmuse sõber ja õpilane. Portugali kuningas Jõao III määras ta 1523. aastal sekretäriks Portugali faktooriasse Antwerpenis. Ta koostas ühe esimestest ülevaadetest Etioopia kristluse kohta.
Góis sündis Alenqueris Portugalis aadliperekonda, kes teenis Portugali kuningaid – tema vanaisa Gomes Dias de Góis oli kuulunud Enrique Meresõitja kaaskonda. 1518. aasta paiku liitus Góis Portugali kuninga Manuel I õukonnaga. Manuel I järglane Jõao III saatis ta 1523. aastal Antwerpenisse Portugali faktooria sekretäri ja varahoidjana. Seejärel reisis Góis tihedalt (Poolas, Leedus, Taanis, Saksamaal, Rootsis, Prantsusmaal, Itaalias), kohtudes paljude silmapaistvate tegelastega nagu Sebastian Münster, Erasmus (kes võõrustas teda Freiburgis), Ramusio, Philipp Melanchthon ja Martin Luther. Tema paljude Portugali tuttavate seas olid kirjanikud João de Barros ja André de Resende. Humanistina kuulas Góis kursusi Padua ülikoolis ja Leuvenis, kirjutas eri teemadel, muuhulgas saamide elust, ning tõlkis portugali keelde antiikkirjandust, näiteks Cicero "Cato maior de senectute". Samuti kirjutas Góis mõned muusikapalad ning kogus maale.
Góis tõlkis ladina keelde portugalikeelse teose Etioopia neeguse Dawit II armeenia saatkonnast, mis saabus Portugali 1532. aastal. Selles olid ka kuulus "Preesterkuningas Johannese kiri", mille kirjutas Etioopia kuninganna Eleni (1509) "Confessio illorum fidei".
1538. aastal avaldas ta portugali tõlke Koguja raamatust, mis polnud väga populaarne. Samal aastal abiellus ta hollandlanna Joana de Hargeniga. 1540. aastal ilmus tema tuntud teos "Fides, religio, moresque Aethiopum" ("Etiooplaste uskumused, usk ja kombed"). Raamat levis kogu Euroopas nii katoliku kui ka protestandi ringkondades ning sellest anti välja uued trükid Pariisis (1541), Leuvenis (1544), Leidenis (1561) ja Kölnis (1574). Autor pälvis ent ka Portugali mõjuvõimsa kardinali Henrique kriitika, kes Portugali inkvisitsiooni suurinkvisiitorina keelustas raamatu kogu kuningriigis. Sama kriitiliselt suhtus teosesse jesuiitide ordu, mille provintsikindral Simão Rodrigues süüdistas Góisi inkvisitsiooni ees luterluses.
1548. aastal nimetati Góis Torre do Tombo (kuningliku arhiivi) "ülemvalvuriks" (Guarda Mor) ning kümme aastat hiljem tegi sama kardinal Enrique talle ülesandeks kirjutada Manuel I valitsusaja kroonika. Töö valmis seitsme aastaga ning sellest sai tema suurteos. Góis avaldas ka Lissaboni linna kirjelduse "Urbis Olisiponis Descriptio" (1554).
1570. aastal algas inkvisitsiooniprotsess taas ning Góis pidi taanduma Batalha kloostrisse. Ta suri veidi hiljem vaba, kuid haigena Alenqueris segastel asjaoludel (oletatavasti mõrva tõttu). Góisil oli kaheksa poega.