"De magnete, magneticisque corporibus, et de magno magnete tellure" ("Magnetist, magnetilistest kehadest ja suurest magnetist Maast"), ka "De magnete", on inglise arsti ja teadlase William Gilberti 1600. aastal avaldatud raamat. Seda peetakse esimeseks Inglismaal ilmunud füüsikaalaseks teadusteoseks.
Selles teoses võttis William Gilbert kokku oma kauaaegse magnetite ja magnetismi alase uurimistöö. Lisaks andis William Gilbert selles põhjaliku ülevaate oma uurimismeetodist.
Ta vastandub selgelt peripateetilisele koolkonnale ja nõuab pidevalt hoolikate katsete tegemist, et oma ideid kontrollida. Mõned tema teaduslikku lähenemist iseloomustavad tsitaadid:
Gilbert näitas, et vanad uskumused, nagu saaks magnetit küüslauguga hõõrudes demagneetida või nagu raviks magnet peavalu, ei pea paika. Gilbert avastas magneti erinevate pooluste tõmbumise ja sarnaste pooluste tõukumise. Ta näitas, et Maa ise käitub suure magnetina, ning võttis kasutusele mõisted "magneti lõunapoolus" ja "magneti põhjapoolus". Gilbert leiutas ka tehnika metalli magneetimiseks magnetiidiga hõõrumise teel.
Gilberti magnetismiuuringud olid nii laiahaardelised ja põhjalikud, et kuni elektromagnetismi avastamiseni 1820. aastatel ja Michael Faraday töödeni ei lisandunud magnetismialastesse teadmistesse enam midagi uut. "De Magnetel" oli suur mõju Gilbertile järgnenud teadlastele, kellest eriti võiks esile tõsta Johannes Keplerit ja Galileo Galileid. Esimene sai sellest raamatust inspiratsiooni oletamaks, et Päikese ja planeetide vahel võiks olla mingi analoogiline jõud nagu magneti pooluste vahel. Galileo sai sellest tuge oma teaduslikule meetodile ning ta kordas ka ise Gilberti kirjeldatud katseid. Tema vaimustus Gilbertist oli nii suur, et see lisati Galileo protsessis üheks süüdistuspunktiks: "ketseri ja riiukuke William Gilberti toetamine".