See artikkel vajab toimetamist. |
Dietüülstilbestrool | |
---|---|
Süstemaatiline (IUPAC) nimi | |
4,4'-[(3E)-hex-3-ene-3,4-diyl]diphenol; (E)-11,12-Diethyl-4,13-stilbenediol | |
Identifitseerimine | |
CAS-i number | 56-53-1 |
ATC-kood | G03CB02 |
PubChem | 448537 |
DrugBank | DB00255 |
Keemiline info | |
Keemiline valem | C18H20O2 |
Molaarmass | 268,35 g/mol |
Dietüülstilbestrool (diethylstilbestrolum) on keemiline aine ja ravim, mis kuulub sünteetiliste östrogeenide hulka.
Dietüülstilbestrool on ravimi geneeriline nimetus. Ravimi tootenimed USA-s olid: Benzestrol, Chlorotrianisene, Comestrol, Cyren A, Cyren B, Delvinal, DES, DesPlex, Dibestil, Diestryl, Dienestrol, Dienoestrol, Diethylsteilbestrol dipalmitate, Diethylstilbestrol diphosphate, Diethylstilbestrol dipropionate, Diethylstilbenediol, Digestil, Domestrol, Estilben, Estrobene, Estrobene DP, Estrosyn, Fonatol, Gynben, Gyneben, Hexestrol, Hexoestrol, Hi-Bestrol, Menocrin, Meprane, Mestilbol, Microest, Methallenestrol, Mikarol, Mikarol forti, Milestrol, Monomestrol, Neo-Oestranol I, Neo-Oestranol II, Nulabort, Oestrogenine, Oestromenin, Oestromon, Oresto, Pabestrol D, Palestrol, Restrol, Stil-Rol, Stilbal, Stilbestrol, Stilbestronate, Stilbetin, Stilbinol, Stilboestroform, Silboestrol, Stilboestrol DP, Stilestrate, Stilpalmitate, Stilphostrol, Stilronate, Stilrone, Stils, Synestrin, Synestrol, Synthosestrin, Tace, Vallestril, Willestrol jmt.[1]
Dietüülstilbestrooli tootmist alustati 1938. aastal. Aastatel 1938–1971(5) kirjutasid arstid Ameerika Ühendriikides seda ainet rasedatele naistele, justkui vältimaks raseduse katkemist, enneaegset sündi ja/või muud rasedusega seonduvat. Sellise "arsti ja patsiendi koostöise tegevuse" tulemusena puutusid hinnanguliselt 5–10 miljonit rasedat naist ja nende veel sündimata beebit kokku dietüülstilbestrooliga.[2]
Prantsusmaal kirjutati ainet välja veel ka 1977. aastal. DES-i kirjutati välja rasedatele naistele Inglismaal, Taanis, Iirimaal, Hollandis, Saksamaal, Belgias, Hispaanias, Portugalis, Itaalias, Norras, Soomes, Austrias, Ungaris ka Nõukogude Liidus, Hiinas, Brasiilias, Mehhikos, Keenias, Ugandas, Indias jpt riikides.[3]
Ainet kirjutati välja ka meesteleeesnäärmevähi raviks.
1970. aastate alguseni kasutati hormooni loomade kasvuregulaatorina – oli tavaks lihaveiseid ja kanu nuumata kas dietüülstilbestrooli sööda sisse lisades või ka DES-i implantaate loomale paigaldades.[4]
CAS-i registreerimisnumber on 56-53-1.
Käesoleval ajal liigitatakse ravim rühma G: urogenitaalsüsteem ja suguhormoonid ja selle ATC-kood on G03CB02.
Dietüülstilbestrool on liigitatud kartsinogeenide hulka – aine tarvitamine indutseerib organismis vähkkasvajate teket.
Hiljem selgus, et suukaudsel manustamisel võib see aine läbida platsentaarbarjääri ja oluliselt loote arengut kahjustada.
Dietüülstilbestrooli saanud naistel on kõrgem risk haigestuda rinnavähki.
Dietüülstilbestrooli uuringud said hoo sisse arvatavasti siis kui DES-emade tütred (hilisem koondnimetus DES-tütred) soovisid rasestuda ja uuringute käigus hakati neil suguelnudkonnas tuvastama rohkelt arenguhälbeid ja erinevaid vähivorme[5], mis hilisemate uuringute käigus seoti tõenditega loote emakasisele ekspositsioonile dietüülstilbestrooliga.
Hilisemad DES-uuringud on sel perioodil sündinud lastel tuvastanud tunduvalt rohkem eritus- ja suguelundite arenguhälbeid – poistel näiteks munandimanuse tsüste ja peitmunandilisust. Tüdrukutel aga on leitud varases täiskasvanueas väga harva esinevaid kasvajalisi moodustusi[6]. [7]
DESi toimed nn DES-lapselastele ootavad uurimist, kuni need fertiilsesse ikka jõuavad.
Sir Edward Charles Dodds 13. oktoober 1899 – 16. detsember 1973) oli briti biokeemik, kes töötas Oxfordi Ülikoolis Oxfordis Inglismaal. 1934. aastal sünteesis Dodds koos kolleegidega esimese sünteetilise östrogeeni, kuid selle toimed ei olnud piisavalt pikad. 1938. aastal sünteesisid Doddsi labor ja Robert Robinsoni labor uue sünteetilise östogeeni, mis sai nimeks stilbestrol, ja peagi muutus DES-iks. DES oli kolm korda potentsikam kui looduslik östrogeen. Mitmed labori meessoost kaastöötajad, kes pulbrit sisse hingasid, märkasid omal rindade kasvutendentsi.
Kuigi ravim oli mõeldud naiste reproduktiivsesse süsteemi toimiseks, hakkasid 1941. aastal Charles Brenton Huggins ja Clarence V. Hodges Chicago Ülikoolist kasutama DESi metastaatilise eesnäärmevähiga patsientide hormoonravis. Aastal 1966. pälvis Huggins eesnäämevähi hormoonravi eest Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.[8]