"Dom Sébastien" (originaalis Dom Sébastien, roi de Portugal – "Dom Sébastien, Portugali kuningas") on Gaetano Donizetti ooper (grand opéra) viies vaatuses Eugène Scribe’i libretole Paul-Henri Foucheri draama "Dom Sébastien de Portugal" (1838) järgi.
Esmaettekanne toimus 13. novembril 1843 Pariisi Opéras (Salle Le Peletier). Rollide esmaesitajad olid Gilbert Duprez (dom Sébastien), Rosine Stolz (Zayda), Nicholas-Prosper Levasseur (dom Juam de Silva), Paul Barroilhet (Le Camoëns), Jean Etienne (Abayaldos), Hippolyte Brémont (Ben-Selim) ja Jean-Baptiste Octave (dom Antonio). Dirigeeris François-Antoine Habeneck.
Väljaspool Itaaliat on esitatud pealkirjade "Don Sebastiano" ja "Don Sebastiano, Re di Portogallo" all.
Helilooja viimane, monumentaalne ja kõige pikem ooper, mis kestab üle kolme tunni ja on kirjutatud prantsuse grand opéra stiilis. Libreto põhineb Portugali õnnetu kuninga Dom Sebastião I lool, kes võttis 1578. aastal ette 16 000-mehelise väega retke Marokosse, kus see purustati Alcácer-Quibiri lahingus. Vaid 50 portugallasel õnnestus põgeneda, 9000 hukkus, ülejäänud läksid vangi ja orjusse. Kujunes välja legend, et kuningas Sebastião, kelle surnukeha ei leitud, elas lahingu üle. Sellel legendil põhineb ka 1838. aastal Pariisis esietendunud Paul Henri Foucheri draama "Don Sébastien de Portugal".
Pariisi ooperi direktor Léon Pillet innustas Eugène Scribe'i kirjutama selle draama alusel libreto, millest saaks luua viievaatuselise suurooperi . Esialgu pakuti teksti Mendelssohnile ja Meyerbeerile, kuid mõlemad keeldusid. 1842. aasta detsembris pakuti libretot Donizettile, kes 1843. aasta alguses allkirjastas lepingu ja lubas aasta lõpuks ooperi valmis komponeerida.
Donizetti jõudis Viinist Pariisi 20. juulil 1843. Kaasas oli tal juba peaaegu valmis ooper. Puudus veel viies vaatus ja tegemata oli orkestratsioon. Töö viienda vaatuse kallal venis septembrini. Proovid algasid aga juba augustis. Koostöö libretist Scribe'iga ja primadonna Rosine Stoltziga osutus keeruliseks. Pidevalt oli vaja lugusid primadonnale meelepäraseks teha. Sai selgeks ka libretisti nõrk töö tekstoga, mida Donizetti oli alguses alahinnanud. Kuna peale peaosalise Zayda muid naiserolle polnud, püüdsid Donizetti ja Scribe teda igas ansamblistseenis lavale tuua, isegi ka siis, kui see ei olnud dramaturgiliselt põhjendatud. Rosine Stoltz protesteeris, et ta ei jaksa kolm tundi laval olla.
Solistide ansambel oli tolle aja parim, mida saada oli. Sellest hoolimata võeti esietendus vastu tõrjuvalt, mida Donizetti ise pidas fiaskoks. Edasi läks paremini. Ooper püsis laval 32 etendust ja seda mängiti ka Lille'is, Lyonis ja Marseilles.
Donizetti hakkas kohe ooperit kohendama, et see Viini Kärntnertortheateris lavale tuua. Leo Herz tõlkis libreto saksa keelde, mis läks originaalist tublisti lahku. Ooper pikkus vähenes poole tunni võrra. Tegemist oli sisuliselt uue versiooniga. Donizetti pidi muusikat kohandama saksa keelele, millest ta aru ei saanud. Viini versiooni esmaesitus õnnestus suurepäraselt. Peaaegu kõiki numbreid tuli korrata. Ooper püsis repertuaaris pikka aega ja seda esitati 1882. aastaks üle 150 korra. Viini versiooni mängiti ka Prahas (1846), Dresdenis (1848) ja Hamburgis (1848) ning hiljem Linzis, Grazis, Riias, Helsingis ja Münchenis (1857). 1845. aastal esitati Lissabonis itaaliakeelset versiooni, mis levis Itaalias ja hispaaniakeelsetes maades kuni 1850. aastate lõpuni. Seejärel esitati teost harva ning sajandi lõpukümnendikeks oli Donizetti suurooper vajunud unustusehõlma.
20. sajandi esimese poole kohta on teada vaid kaks lavastust: Bergamos (1909) ja Roomas (1911). 1950. aastatel alanud bel canto ooperite renessanss äratas ellu arvukalt Donizetti unustuses olnud oopereid. "Dom Sébastieni" edu polnud eriti laiaulatuslik. Seda etendati Firenzes (1955), New Yorgis (1984, 2006), Stuttgardis (1996), 1998. aastal Aachenis, Bergamos ja Bolognas, samuti Londonis (2005) ja Nürnbergis (2009). Aeg ajalt esitati ka tublisti lühendatuna mõnel kontsertettekandel.
Donizetti üritas komponeerida ooperi, mis konkureeriks Daniel Auberi, Fromental Halévy ja Giacomo Meyerbeeri loodud prantsusepäraste ajalooliste suurooperitega. Kuid prantslaste silmis see ei õnnestunud. Üks kriitikutest teatas, et tegemist olevat „matustega viies vaatuses". Sakslased aga on nimetanud omakeelset varianti „kompromissituks dramaatiliseks aususeks". Donizetti ise pidas oma viimast ooperit üheks oma olulisemaks teoseks. Tõsiasi on aga see, et ooperimaailma suure helilooja viimane ooper on lisaks libreto nõrkustele komponeeritud ajal, mil Donizettil ei olnud enam täielikku kontrolli oma kujutlusvõime üle, sest süüfilise tagajärjel tekkinud vaimse tasakaalutuse märgid andsid endast tunda.
Helisalvestised on aastatest 1984, 1998 ja 2005.
Tegevus toimub 1578. aastal Lissabonis ja Maroko kõrbes. Portugali kuningas dom Sébastien läheb Põhja-Aafrikasse sõjakäigule mauride vastu. Poeet Camoëns soovib teda sellel retkel saata. Mõlemad on aga lummatud ilusa mauri tüdruku Zayda tantsust ja laulust. Zaydale sunnitakse peale ristiusk. Kuninga vastu intrigeerib suurinkvisiitor dom Juam de Silva, tunnetades monarhi nõrkust. Kuningas vabastab Zayda inkvisitsiooni haardest ja lubab tal pöörduda tagasi Aafrikasse oma isa juurde. Zayda isa Ben-Selim teatab tütrele, et tal tuleb abielluda sugukonnapealiku Abayaldosega. Zayda aga armastab kuningat. Valmistatakse ette pulmi, kui tuleb teade, et Portugali üksused liiguvad Maroko suunas. Abayaldos viib mauride väed lahingusse. Dom Sébastieni üksused saavad lüüa. Kuningas oma kaaskonnaga võetakse vangi. Tänulik Zayda hoolitseb dom Sébastieni eest ning aitab tal koju tagasi pöörduda. Ta läheb ise kuningaga kaasa. Naasnud Lissaboni, leiab kuningas, et tema onu dom Antonio on trooni usurpeerinud. Sébastien ja Zayda võetakse vahi alla. Neid ähvardatakse hukata, kui nad ei soostu tunnustamast Hispaania ülemvõimu Portugalis. Kuningas keeldub. Mõlemad mõistetakse surma. Camoëns üritab korraldada põgenemist, kuid plaan tuleb avalikuks. Dom Juam annab sõduritele käsu surmaotsus täide viia.