Eesti valitsus

Stenbocki maja

Eesti valitsus (ametlikult Vabariigi Valitsus) on Eesti riigi täidesaatev võimuorgan, mis tegutseb Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seaduste alusel. Valitsus teostab täidesaatvat riigivõimu vahetult või valitsusasutuste kaudu. Valitsust juhib peaminister, kelle ettepanekul nimetab Vabariigi President ametisse teised valitsusse kuuluvad ministrid.[1]

Vastavalt võimude lahususe ja tasakaalustatuse printsiibile on Vabariigi Valitsus eraldatud teistest põhiseaduslikest organitest. Siiski on parlamentaarse riigikorra kohaselt valitsusel toimimiseks vaja Riigikogu usaldust. Riigikogu peab andma peaministrikandidaadile volitused valitsuse moodustamiseks ja samuti võib Riigikogu avaldada kogu valitsusele, peaministrile või ministrile umbusaldust. Riigikogu liikmetel on õigus esitada valitsuse liikmetele küsimusi ja arupärimisi, millele valitsuse liikmed on kohustatud vastama.[2]

Valitsus otsustab tema pädevusse kuuluvaid küsimusi istungil. Istungit juhatab peaminister ning need toimuvad Tallinnas, Stenbocki majas. Istungid on kinnised, kui valitsus ei otsusta teisiti. Valitsus annab riigielu reguleerimiseks ja korraldamiseks välja Vabariigi Valitsuse määrusi ja Vabariigi Valitsuse korraldusi. Valitsus võib oma korraldusega moodustada valitsuskomisjoni, määrates valitsuskomisjoni ülesanded, liikmed ja komisjoni teenindava valitsusasutuse.[1]

Alates 23. juulist 2024 on ametis Kristen Michali valitsus.

Valitsuse ametisse astumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Vabariigi Valitsuse nimetab ametisse Vabariigi President kolme päeva jooksul pärast seda, kui Riigikogult valitsuse moodustamiseks volituse saanud või Riigikogu poolt üles seatud peaministrikandidaat on esitanud talle valitsuse koosseisu.[3]

Ministri nimetab ametisse Vabariigi President peaministrilt sellekohase ettepaneku saamisest kolme päeva jooksul. Valitsus või minister nimetatakse ametisse presidendi otsusega, mis avaldatakse Riigi Teatajas.[1]

Valitsus või minister astub ametisse ametivande andmisega Riigikogu ees: "Asudes täitma valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele."[1]

Valitsuse ametisse astumisel annab suulise ametivande peaminister. Seejärel kirjutavad vande tekstile alla kõik ametisse astuva valitsuse liikmed. Minister, kes astub ametisse pärast valitsuse ametisse astumist, annab suulise ametivande ja kirjutab vandetekstile alla peaministri juuresolekul.[1]

Valitsuse ülesanded

[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele Vabariigi Valitsus:

  • viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat;
  • suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust;
  • korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist;
  • esitab Riigikogule seaduseelnõusid ning ratifitseerimiseks ja denonsseerimiseks välislepinguid;
  • koostab riigieelarve eelnõu ja esitab selle Riigikogule, korraldab riigieelarve täitmist ning esitab Riigikogule riigieelarve täitmise aruande;
  • annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi;
  • korraldab suhtlemist teiste riikidega;
  • kuulutab loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks välja eriolukorra riigis või selle osas;
  • täidab muid ülesandeid, mis põhiseaduse ja seadustega on antud Vabariigi Valitsuse otsustada.[3]

Lisaks on Vabariigi Valitsuse üheks oluliseks ülesandeks Eesti seisukohtade kujundamine Euroopa Liidu õigusaktide eelnõude ja muude Euroopa Liidu asjade kohta. Valitsus esitab Eesti kandidaadid Euroopa Komisjoni liikme, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikme, Euroopa Regioonide Komitee liikme, Euroopa Kohtu kohtuniku, Euroopa Kohtu esimese astme kohtu kohtuniku, kohtujuristide ning Euroopa Kontrollikoja liikme ametikohtadele.[1]

Valitsuse liikmed

[muuda | muuda lähteteksti]

Vabariigi Valitsuse liikmeteks on peaminister ja ministrid. Vastavalt põhiseadusele peab peaminister nimetama vähemalt kaks ministrit, kellel on õigus asendada peaministrit tema äraolekul. Sellest tulenevalt on minimaalne valitsuse liikmete arv kolm. Kui valitsuses on vähem liikmeid, siis ei ole valitsus otsustusvõimeline. Põhiseadus ei sätesta maksimaalset valitsuse liikmete arvu, kuid Vabariigi Valitsuse seaduse järgi ei ole valitsuses üle 15 liikme.[4]

Valitsuse ministrid jagunevad ministriteks, kes juhivad ministeeriumi, ja ministriteks, kes ei juhi ministeeriumi. Otsuste tegemisel on nii peaministril kui ka igal valitsuse ministril võrdselt üks hääl. Kui hääled jagunevad pooleks, siis on otsustav peaministri hääl. Ükski teine isik, kes osaleb valitsuse istungitel, hääletada ei saa.[4]

Valitsuse istungitest võtab sõnaõigusega osa riigisekretär ning vajadusel võivad istungitest sõnaõigusega osa võtta ka õiguskantsler ja riigikontrolör. Peaminister võib alati kutsuda ka teisi isikuid valitsuse istungitele sõnaõigusega osalema.[4]

Valitsuse liikmed võivad sõnaõigusega osaleda Riigikogu ja tema komisjonide istungitel.[3]

Valitsuse liikmed ei tohi olla üheski muus riigiametis ega kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse. Valitsuse liiget saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.[3]

Parlamentaarne kontroll

[muuda | muuda lähteteksti]

Parlamentarismi põhimõtte kohaselt kontrollib Riigikogu valitsuse tööd. Parlamentaarse kontrolli läbiviimiseks on Riigikogu liikmetel erinevaid võimalusi.[5]

  • Arupärimised – Riigikogu liikmel on võimalik küsida valitsuselt teavet üldisemate ja laiemat avalikku huvi pakkuvate riigieluküsimuste kohta. Arupärimistele vastatakse täiskogu istungil.
  • Kirjalikud küsimused – Riigikogu liikmed võivad esitada valitsuse liikmetele kirjalikke küsimusi, millele tuleb kirjalikult vastata 10 tööpäeva jooksul.
  • Infotund – Riigikogu täiskogu igal töönädalal toimub infotund, kus peaminister ja ministrid vastavad Riigikogu liikme suulistele küsimustele.
  • Umbusaldushääletus – viiendik Riigikogu koosseisust võib algatada umbusalduse avaldamise kas kogu valitsusele või selle liikmele.
  • Uurimiskomisjoni loomine – Riigikogu võib luua põhjalikumat süvenemist nõudva teemaga tegelemiseks uurimiskomisjoni.

Valitsuse tagasiastumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Vabariigi Valitsus astub tagasi:[3]

  • Riigikogu uue koosseisu kokkuastumisel;
  • peaministri tagasiastumise või surma korral;
  • kui Riigikogu avaldab Vabariigi Valitsusele või peaministrile umbusaldust;
  • kui Riigikogu ei võta vastu Vabariigi Valitsuse poolt esitatud usaldusküsimusega seotud seaduseelnõu.[1]

Vastavalt Vabariigi Valitsuse seadusele on peaminister kohustatud tagasi astuma:

  • kui ministrite volituste lõppemise tõttu ei ole Vabariigi Valitsus olnud 21 päeva otsustusvõimeline;
  • peaministri kohta tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel.[1]

Peaministril on alati õigus ka omal algatusel tagasi astuda.[1]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 "Vabariigi Valitsuse seadus". Riigi Teataja. Vaadatud 29.06.2022.
  2. "Paragrahv 86". Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne 2020. Vaadatud 29.06.2022.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Eesti Vabariigi põhiseadus". Riigi Teataja. Vaadatud 29.06.2022.
  4. 4,0 4,1 4,2 "Paragrahv 88". Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne 2020. Vaadatud 29.06.2022.
  5. "Parlamentaarne kontroll". riigikogu.ee. Vaadatud 29.06.2022.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]