Euroopa Liidu naabruspoliitika on 2004. aastal vastu võetud Euroopa Liidu poliitika, mille eesmärgiks on luua EL-i ümber sõbralike riikide ring, kes ei ole samas EL-i täisliikmed (nt Ida-Euroopas, Vahemere lõunakaldal ja Lõuna-Kaukaasias).
Suhted ida- ja lõunanaaberriikidega põhinevad jagatud väärtustel, nagu õigusriik, hea valitsemine, inim- ja vähemusõiguste austamine, turumajandus ja säästev areng. Riikidel on eristaatus kahepoolsetes suhetes EL-iga: õigusruumi ühtlustamise poole püüeldes aitab EL kaasa piiriäärsete riikide arengule, tagamaks stabiilsust ja julgeolekut Euroopa Liidu piiririikides. Naaberriikidega sõlmitakse soodsamaid poliitilisi ning majanduslikke kokkuleppeid. Naabruspoliitika eesmärkide saavutamist rahastatakse Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi (ENPI) kaudu.
Euroopa Liidu naabruspoliitika käsitleb suhteid kuueteistkümne riigiga. Need on Alžeeria, Armeenia, Aserbaidžaan, Egiptus, Gruusia, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Liibüa, Maroko, Moldova, Palestiina, Süüria, Tuneesia, Ukraina ja Valgevene.[1]
Euroopa Liidu naabruspoliitika pakub partnerriikidele hõlpsamat juurdepääsu Euroopa Liidu turule, regulatsioonidele ja standarditele, samuti sisemistele agentuuridele ja abiprogrammidele.[1]
Allikas: Arengukoostöö- ja humanitaaralase terminoloogia sõnaseletusi