Finantskeskus

New Yorki Financial District Lower Manhattanil, sealhulgas Wall Street. New Yorki peetakse üheks suurimaks rahvusvaheliseks finantskeskuseks (IFC) maailmas

Finantskeskust määratleb Rahvusvaheline Valuutafond järgmiselt:^[1] rahvusvahelised finantskeskused (IFC), näiteks New York, London ja Tōkyō; piirkondlikud finantskeskused (RFC), näiteks Frankfurt, Chicago ja Sydney; ja offshore-finantskeskused (OFC), näiteks Kaimanisaared, Dublin ja Singapur.^[2]

IFC-d ja paljud RFC-d on täisteenusega finantskeskused, millel on otsene juurdepääs pankade, kindlustusettevõtete, investeerimisfondide ja noteeritud kapitaliturgude suurtele kapitali kogumitele, ning need on suured maailmalinnad. OFC-d ja ka mõned RFC-d on spetsialiseerunud maksupõhistele teenustele, näiteks ettevõtte tulumaksu kavandamise tööriistad, maksuneutraalsed sõidukid,^[3] ja varipangandus/väärtpaberistamine ning need võivad hõlmata väiksemaid riike (nt Luksemburg) või linnriike (nt Singapur). IMF märgib RFC-de ja OFC-de kattumist (nt Hongkong ja Singapur on OFC-d ja RFC-d). Alates 2010. aastast peavad akadeemikud OFC-sid maksuparadiiside sünonüümideks.^[4]

Taust

City of London ("Square Mile") on üks vanemaid finantskeskusi. London on üks maailma suuremaid rahvusvahelisi finantskeskusi (IFC)

Finantskeskused on kohad, kus on koondunud osalejaid panganduses, varahaldus-, kindlustus- või finantsturgudel ning millel on toimumiskohad ja tugiteenused selle tegevuse jaoks.^[5] Osalejate hulka võivad kuuluda finantsvahendajad (näiteks pangad ja maaklerid), institutsionaalsed investorid (näiteks investeerimishaldurid, pensionifondid, kindlustusandjad, riskifondid) ja emitendid (näiteks ettevõtted ja valitsused). Kauplemine võib toimuda sellistes kohtades nagu börsid ja see võib hõlmata arvelduskodasid, ehkki paljud tehingud toimuvad börsiväliselt, st otse osalejate vahel. Finantskeskused võõrustavad tavaliselt ettevõtteid, mis pakuvad laias valikus finantsteenuseid, näiteks ühinemiste ja ülevõtmiste, avalike pakkumiste või korporatiivsete tegevuste osas; või mis osalevad muudes finantsvaldkondades, näiteks erakapital ja edasikindlustus. Finantsteenuste abiteenused hõlmavad reitinguagentuure, samuti nendega seotud professionaalsete teenuste osutamist, eriti õigusnõustamist ja juhtimisarvestust.^[6]

Definitsioonid

FSFi – IMFi lähenemisviis

Finantsstabiilsuse Foorum (FSF),^[7] mis oli mures OFCde ülemaailmse finantsstabiilsuse pärast, esitas 2000. aasta aprillis aruande, milles loetleti 42 OFC-d.^[8] 2000. aasta juunis avaldas IMF OFC-de kohta töödokumendi, kuid pakkus välja ka taksonoomia eri tüüpi globaalsete finantskeskuste klassifitseerimiseks, mida nad loetlesid järgmiselt (koos kirjelduse ja näidetega ja, mida nad nimetasid iga kategooria tüüpiliseks):^[1]

1. Rahvusvaheline finantskeskus (IFC). IMF on kirjeldanud kui suuri arenenud arveldussüsteemide ja maksesüsteemidega täisteenuste keskusi, mis toetavad suurt kodumaist majandust, sügavate ja likviidsete turgudega, kus nii fondide allikad kui ka kasutusviisid on erinevad ning kus õiguslik ja regulatiivne raamistik on piisav kaitseks esindajate ja esindajate suhete ning järelevalvefunktsioonide terviklikkus. IFC-d laenavad üldjuhul mitteresidentidelt lühiajalist laenu ja annavad mitteresidentidele pikaajalist laenu. Varade osas on London suurim ja väljakujunenud keskus, millele järgneb New York, erinevus seisneb selles, et rahvusvaheliste osakaal kodumaises äris on palju suurem. IMFi viidatud näited olid: London, New York ja Tokyo;
2. Piirkondlik finantskeskus (RFC). IMF märkis, et RFC-del, nagu ka IFC-del, on välja kujunenud finantspiirkonnad ja infrastruktuur ning vahefondid oma regioonis ja sealt välja, kuid erinevalt IFCdest on neil suhteliselt väike sisemajandus. IMFi viidatud näited olid: Hongkong, Singapur ja Luksemburg;
3. Offshore-finantskeskus (OFC). IMF märkis, et OFC-d on tavaliselt väiksemad ja pakuvad rohkem spetsialiseeritud teenuseid, kuid OFC-d ulatusid ikkagi keskustest, mis pakuvad spetsialiseerunud ja kvalifitseeritud tegevusi, on atraktiivsed suurtele finantseerimisasutustele, ja kergemini reguleeritud keskustest, mis pakuvad teenuseid, mis peaaegu täielikult põhinevad maksul, ning neil on finantsvahenduse toetamiseks väga piiratud ressursid. IMF loetles 2000. aastal 46 OFC-d, millest suurim oli Iirimaa, Kariibi meri (sealhulgas Kaimanisaared ja Briti Neitsisaared), Hongkong, Singapur ja Luksemburg.

IMF märkis, et kolm kategooriat ei olnud teineteist välistavad ja et mitmesugused asukohad võivad kuuluda eriti OFC ja RFC määratluste alla (nt viidati Singapurile ja Hongkongile).^[1]

OFCde põhjendus

IMF märkis, et OFC-sid võiks asutada seaduslikel eesmärkidel (loetledes mitmesugused põhjused), aga ka selleks, mida IMF nimetas kahtlasteks eesmärkideks, viidates maksudest kõrvalehoidmisele (maksupettusele) ja rahapesule. 2007. aastal koostas IMF OFC järgmise määratluse: riik või jurisdiktsioon, mis osutab mitteresidentidele finantsteenuseid ulatuses, mis ei ole kooskõlas tema kodumaise majanduse suuruse ja finantseerimisega.^[9] FSF aastaaruannetes globaalse varipanganduse kohta kasutatakse IMF-i määratlust, et jälgida OFC-sid, kus on suurimad finantskeskused, võrreldes nende kodumaise majandusega.^[10]

Finantskeskused

2021. aasta seisuga hindas Global Financial Centres indeks maailma olulisemateks finantskeskusteks: ^[11]

1. New York
2. London
3. Shanghai
4. Hongkong
5. Singapur
6. Peking
7. Tōkyō
8. Shenzhen
9. Frankfurt
10. Zürich
11. Vancouver
12. San Francisco

Vaata ka

• Maailmalinn
• Ettevõtte maksuparadiis
• Finantskapital
• Finantsarengu indeks
• Rahastamise geograafia
• Globaalne finantssüsteem
• Nylonkong
• Finantspiirkond

Viited

1. Rahvusvaheline Valuutafond (23. juuni 2000). "Offshore Financial Centers: IMF Background Paper". Rahvusvaheline Valuutafond (inglise keeles). Rahvusvaheline Valuutafond. Vaadatud 21.11.2019.
2. Offshore ei osuta OFC asukohta (st paljud FSF-IMF OFC-d, näiteks Luksemburg ja Hongkong, asuvad "maismaal"), vaid asjaolule, et OFC suurimad kasutajad on mitteresidendid (st kasutajad pole kohalikud).
3. "Qualifying investor alternative investment fund (QIAIF)". en.wikipedia.org. Vaadatud 21.11.2019.
4. James R. Hines Jr. (2010). "Treasure Islands" (inglise keeles). Vaadatud 21.11.2019.
5. "Financial Centres: What, Where and Why?" (pdf). Lääne-Ontario Ülikool (inglise keeles). Vaadatud 21.11.2019.
6. Richard Roberts (2008). "The City: A Guide to London's Global Financial Centre". Economist (inglise keeles). Vaadatud 21.11.2019.
7. FSF on rühm, mis koosneb suurematest riikide finantsasutustest, näiteks rahandusministeeriumidest, keskpankuritest ja rahvusvahelistest finantsasutustest.
8. "Report from the Working Group on Offshore Centres" (PDF). Finantsstabiilsuse Foorum. 5. aprill 2000. Vaadatud 21.11.2019.
9. Rahvusvaheline Valuutafond (1. aprill 2007). "Concept of Offshore Financial Centers: In Search of an Operational Definition" (PDF). Rahvusvaheline Valuutafond (inglise keeles). Vaadatud 23.11.2019.
10. FSF (2017). "Global Shadow Banking and Monitoring Report: 2017" (PDF). FSF (inglise keeles). Vaadatud 23.11.2019.
11. The Global Financial Centres Index 29 Financial Centre Futures, märts 2021. Lk 4

Välislingid

• International Financial Centres – ajakirja The Banker uudisteartiklid.
• Financial Centres International – foorum rahvusvaheliste finantsteenuste keskuste arengute kohta.
• Financial Centre Futures – Z/Yen Groupi uuringud ülemaailmsete finantskeskuste kohta.