Frederick Law Olmsted | |
---|---|
![]() | |
Sünniaeg |
26. aprill 1822 Hartford, Connecticut |
Surmaaeg |
28. august 1903 (81-aastaselt) Belmont, Massachusetts |
Tegevusala | maastikuarhitektuur |
Abikaasa | Mary Cleveland Perkins |
Vanemad | John ja Charlotte Olmsted |
Autogramm | |
![]() |
Frederick Law Olmsted (26. aprill 1822 Hartford, Connecticut – 28. august 1903 Belmont, Massachusetts) oli Ameerika Ühendriikide maastikuarhitekt, kes projekteeris mitu silmapaistvat avalikku parki, millest kõige märkimisväärsemaks võib pidada New Yorgis asuvat Central Parki.[1]
Frederick Law Olmsted sündis 1822. aastal Hartfordi linnas Connecticuti osariigis.[2] Tema isa John Olmsted (1791–1873) ja ema Charlotte Law Hull (1800–1826) abiellusid 1921. aastal. 1825. aastal sündis pere teise pojana John Hull Olmsted.[3] 14-aastaselt sai Olmsted sumahhi mürgistuse, mis kahjustas ta nägemist ja piiras tema haridusvõimalusi.[1] 1837. aastal takistas haigus tal Yale'i Ülikoolis õpingute jätkamist pärast esimest semestrit. Järgnenud aastakümned möödusid Olmstedil reisides ning töötades talupidaja, kirjaniku, ajakirjaniku ja ärimehena.[2] Frederick Law Olmsted abiellus 1859. aastal Mary Cleveland Perkins Olmstediga. Neil sündis neli last, kellest kaks surid enne esimest eluaastat.[3]
Olmstedi karjäär maastikuarhitektina algas 1857. aastal, kui ta koos Calvert Vaux’ga võitis New Yorgi Central Parki kujundamise konkursi. Järgnevate aastate jooksul oli ta pargi peaarhitekt, samuti töötas lühidalt kodusõja ajal Ameerika Ühendriikide sanitaarkomisjoni direktorina ning suure kullakaevanduse juhina Californias.[2] Alles 1865. aastal, kui Olmsted oli 43-aastane, tegi ta lõpliku otsuse pühenduda maastikuarhitektuurile.[4]
1873. aastal andis Ameerika Ühendriikide Kongress Olmstedile ülesandeks Kapitooliumi laienenud alade kujundamise. Pärast 1886. aastat oli Olmsted suuresti hõivatud Bostoni ja Brookline'i linna parkide rajamisega ning Bostoni sadama maastiku parandamise kavaga. 1888. aastal sai Olmsted ülesandeks kujundada Biltmore’i ümbruskond Lõuna-Carolina osariigis, mis kuulus George W. Vanderbiltile (raudteemagnaadi Cornelius Vanderbilti pojapoeg). Biltmore’i majamuusemi välialade kujundamine oli Olmstedile üks viimaseid suuri projekte maalilisemas stiilis.[1]
Olmsted valiti 1893. aastal Chicagos toimunud maailmanäituse maastikuprojekti juhiks. Hiljem kujundas Olmsted ala praeguseks Jackson Parkiks.[1] Olmsted rõhutas alati, et tähtis on koostöö teiste erialade spetsialistidega, eriti inseneride, taimekasvatajate ja arhitektidega.[5]
Frederick Law Olmsted läks pensionile 1895. aastal. Pärast Olmstedi surma 1903. aastal jätkasid ta lapsed Frederick Law Olmsted Jr. ja John Charles Olmsted isa tööd maastikuarhitektuuribüroos Olmsted Brothers. [2]
Olmsted oli esimene, kes kasutas sõna "maastikuarhitekt" ametinimetusena ja uskus, et maastikuarhitektuur on kui kunstiteos, mille eesmärk on mõjutada emotsioone, lähtudes inimese psühholoogia aluspõhimõtetest.[6]
Olmstedi väljatöötatud disaini põhiprintsiibid olid järgmised: