Hans Berger

 See artikkel räägib neuroloogist; poksija kohta vaata artiklit Hans Berger (poksija)
Hans Berger

Hans Berger (21. mai 1873 Neuses, Saksamaa – 1. juuni 1941, Jena, Saksamaa) oli Saksa neuroloog, kelle tuntuimateks saavutusteks peetakse elektroentsefalograafia (aju elektriliste signaalide mõõtmise metoodika) leiutamist 1924. aastal ning ajus esineva alfalaine (tuntud ka Bergeri lainena) rütmi avastamist.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Berger sündis Neuses (nüüdses Coburgi osas) Saksi-Coburgi ja Gotha hertsogkonnas Saksamaal.[1]

Pärast Coburgi Casimirianumi gümnaasiumi lõpetamist 1892. aastal suundus Berger Jena Friedrich Schilleri ülikooli matemaatikat õppima kavatsusega saada astronoomiks. Pärast üht semestrit jättis ta aga õpingud pooleli ning astus aastaseks teenistuseks ratsaväkke. Ühe treeningharjutuse ajal kukkus Berger oma hobuselt ning oleks peaaegu hobuste veetava kahuri teele ette jäänud, kuid pääses siiski vaid ehmatusega. Tema õde, kes viibis mitmete kilomeetrite kaugusel kodus, tundis oma venna turvalisuse pärast muret ning palus nende isal Bergerile telegrammi saata. See kogemus jättis Bergerile sügava jälje ning aastaid hiljem, 1940. aastal kirjutas ta: "Tegu oli spontaanse telepaatiaga – hetkel, mil olin surmasuus, edastasin oma mõtteid ning mu õde, kes oli mulle väga lähedane, käitus vastuvõtjana."[2]

Pärast ratsaväeteenistuse lõpetamist hakkas Bergeri tegevust paljuski juhtima sellest vahejuhtumist tingitud kinnisidee aju objektiivse tegevuse ja subjektiivsete psüühiliste fenomenide seosest.[1] Ta sai 1897. aastal Jenas meditsiinikraadi ning liitus Otto Ludwig Binswangeri uurimisrühmaga, kes oli Jena kliiniku psühhiaatria ja neuroloogia õppetool. 1906. aastal kvalifitseerus Berger ülikooli vanemlektoriks ning võttis üle Binswangeri positsiooni aastal 1919. Samuti tegi ta koostööd mitmete tuntud teadlaste ja arstidega, sealhulgas Oskar Vogti (1870–1959) ja Korbinian Brodmanniga (1868–1918) nende ajufunktsioonide lateralisatsiooniga seotud teadustöös.[3] Berger abiellus oma tehnilise assistendi Ursula von Bülowga 1911. aastal ja teenis I maailmasõja ajal läänerindel sõjaväepsühhiaatrina. Berger valiti 1927. aastal Jena ülikooli rektoriks.[4]

1924. aastal õnnestus Bergeril mõõta esimene inimelektroentsefalogramm (EEG).[5] Saksa meditsiiniliste ja teaduslike institutsioonide suhtumine EEG-sse oli esialgu kahtlev, kuid pärast seda, kui briti elektrofüsioloogid Edgar Douglas Adrian ja B. H. C. Matthews tema põhilisi vaatlusi kinnitasid, tunnustati elektroentsefalograafia tähtsust viimaks rahvusvahelisel foorumil 1937. aastal.[1]

1938. aastal nimetati Berger Jena ülikooli psühholoogia emeriitprofessoriks. Pärast pikaajalist kliinilist depressiooni ja tõsise nahapõletiku all kannatades sooritas Berger enesetapu 1. juunil 1941 Jena kliiniku lõunatiivas.[6]

Teadustöö

[muuda | muuda lähteteksti]
Üks varajasi Bergeri salvestatud EEG-signaale

Oma paljude neuroloogiaga seotud huvide seas uuris Berger aju vereringet, psühhofüsioloogiat ja aju temperatuuri. Tema põhipanus meditsiini ja neuroloogiasse oli siiski inimaju elektrilise aktiivsuse süstemaatiline uurimine ja elektroentsefalograafia metoodika arendamine inglise teadlase Richard Catoni (1842–1926) loomadega seotud tööst lähtudes. 1924. aastal sooritas Berger esimese inimese EEG salvestuse ning andis sellele nimetuse Elektrenkephalogramm.[5]

EEG-d kasutades kirjeldades ta esimesena erinevate ajulainete või teisisõnu rütmide olemasolu normaalsetes ja abnormaalsetes ajudes, nagu näiteks alfalained ehk "Bergeri lained" (7,812–13,28 Hz) ning nende allasurumist (asendumist kiiremate beetalainetega) uuritava silmade avanemisel. Samuti uuris ja kirjeldas ta esimesena EEG muudatusi ajuhaiguste, näiteks epilepsia korral.[5]

Tema EEG-metoodika sisaldas hõbedast kaablite asetamist patsientide peanaha alla, üks pea esi- ja teine tagaküljele. Hiljem kasutas ta hõbepaberist elektroode, mis kinnitati kummipaelaga uuritava pea külge. Mõõtevahendina kasutas ta esmalt Lippmanni kapillaarset elektromeetrit, kuid tulemused valmistasid pettumust. Seejärel kasutas ta Siemensi galvanomeetrit, mis võimaldas tal registreerida elektrilisi signaale alates ühest mikrovoldist ülespoole. Aparatuuri väljastatava väljundi pildistas seejärel tema assistent.[5]

Hans-Berger-Preis

[muuda | muuda lähteteksti]

Hans-Berger-Preisi nimelist teadusauhinda antakse välja iga kolme aasta tagant Saksa Kliinilise Neurofüsioloogia Seltsi (Deutsche Gesellschaft für Klinische Neurophysiologie) poolt pikaajalise, põhjaliku akadeemilise töö eest teoreetilise või kliinilise neurofüsioloogia valdkonnas.[7]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Bergeri elulugu, Encyclopedia.com
  2. ↑ Radin (2006), Entangled Minds, 21.
  3. ↑ H. R. Wiedemann (1994), "Hans Berger" in European Journal of Pediatrics, Vol. 153, Number 10, 705.
  4. ↑ Bergeri elulugu, Answers.com
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 L. F. Haas, "Hans Berger (1873-1941), Richard Caton (1842-1926), and electroencephalography". In Journal of Neurology, Neurosurgery & Psychiatry, Vol. 74, Issue 1.
  6. ↑ Radin (2006). Entangled Minds, 23.
  7. ↑ Die Deutsche Gesellschaft für Klinische Neurophysiologie - DKGN (Deutsche EEG-Gesellschaft). Lisainfo.