Harilik linnurohi
| Harilik linnurohi | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Angiospermae |
| Selts |
Nelgilaadsed Caryophyllales |
| Sugukond |
Tatralised Polygonaceae |
| Perekond |
Kirburohi Polygonum |
| Liik |
Harilik linnurohi |
| Binaarne nimetus | |
|
Polygonum arenastrum Boreau (1881) | |
| Sünonüümid | |
| |
Harilik linnurohi (Polygonum arenastrum) on tatraliste sugukonda kuuluv üheaastane jämeda risoomiga rohttaim, millel esineb nii maismaa- kui ka veevorm. Rahvapärased nimetused on muru, maalaserohi, kirburohi, niseldusain, õuehein ja searohi.
Taime nimetatakse linnurohuks seepärast, et selle maapealsed osad, eriti valkjasroosad õied, on üks meelistoite lindudele, seehulgas kõigile kodulindudele, sest meenutavad neile väikseid maitsvaid putukaid. Samas on see väärtusliku söödana hea ka teistele koduloomadele. Linnurohu maapealsed osad sisaldavad mitmesuguseid kasulikke aineid ja sobivad ka inimestele toiduks[1].
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Vana-Hiina taimetargast keiser Shen Nung on hariliku linnurohu ravimtaimena üles tähendanud umbes 2679. aastal eKr. Hariliku linnurohu abil on ravitud Vana-Kreekas kopsupõletikku ja keskajal neeruhaigusi, mürgistusi ning reumat. See taim on andnud inspiratsiooni William Shakespeare’ile ja Madalmaade kunstnikule Hieronymus Boschile[2].
Levila ja kasvukoht
[muuda | muuda lähteteksti]Eestis kasvab harilik linnurohi pea kõikjal, sest tegu on mullaviljakuse suhtes vähenõudliku taimega[3].
Maismaavormi leidub teeservadel, mererandades, jäätmaadel, õuedel, jalgradadel, muruplatsidel, põldudel, kultuurrohumaadel, raudteedel, laoplatsidel ja karjamaadel.
Veevormi võib leida veekogudes ja nende kaldail, niisketel niitudel, rannaäärses lompides ja ka niiskematel põllumaadel umbrohuna.[4][5]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Linnurohi on üheaastane 20–60 cm kõrgune rohttaim, millel on pikk, harunev ja sõlmekohtadel juurduv risoom ja selle harunev vars on tõusev või lamav, enamasti tumerohelist või punakaspruunikat tooni[6][7]. Lehed peavarrel ja harudel on enam-vähem võrdse pikkusega. Tõrved kilejad, alusel pruunikad, narmastunud. Õied mõnekaupa lehtede kaenlas moodustades viljumisajal ümaralt kolmekandiline või toruja õiekatte, lõhestunud üle poole, valge või valkja servaga. Vili mustjas, veidi läikiv, kahe kumera ja ühe kitsama nõgusa küljega pähklike.
Veevormil koonduvad lehed varre tipmisse ossa. Nad on ujuvad, pealt tume-, alt helerohelised ning läikivad, ümara või lühidalt teravneva tipuga ja 4–7 cm pikkuse rootsuga[6].
Maismaavorm on karvane, kitsjassüstjate lehtedega, aeglaselt aheneva tipuga ning kuni 1 cm pikkuse rootsuga. Maismaavormil õisikut sageli ei arene. Vili ulatub õiekattest kuni kolmandiku ulatusest välja, õietupp on ¾ ulatuses lõhestunud.[4]
Paljunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Linnurohi paljuneb seemnetega[5].
Pärimus
[muuda | muuda lähteteksti]Maa-aluste vastu aitab see, kui võetakse kolmest kohast linnurohtu ja selle rohuga vautakse kolm korda haiged kohta, kusjuures öeldakse kolm korda: "Maaisand, Maaemand, antke selle inimese tervis kätte," nimetades selle inimese nime. Peale vajutust viiakse need rohud tagasi senna sama kohta, kust nood olid võetud. [8]
Koostis
[muuda | muuda lähteteksti]Harilikus linnurohus on flavonoid avikulariini, rohkesti C-, K- ja E-vitamiini, karoteeni, ränihapet ja hulgaliselt selle lahustuvaid ühendeid, vaike, park-, mõru- ja limaaineid ning vähesel määral ka eeterlikku õli.[9]
Kasutamine ravimtaimena
[muuda | muuda lähteteksti]Ravimina kasutatakse taime maapealset osa – ürti. Seda kogutakse õitsemise ajal, praktiliselt kogu suve läbi kuiva ilmaga. Ei ole soovitav koguda taime tugevasti reostunud paikadest ja loomade karjatamiskohtadest. Kogutu kuivatatakse tuulutatavas ruumis, hea tuuletõmbega pööningul, õhu käes varjus või kuivatis temperatuuril 50–60 °C. Kuivatatav kiht tuleb 2–3 korda ringi keerata. Droog on kuiv, kui varred on murdumishaprad. Säilitatakse riide- või paberkotis 3 aastat[9].
Hariliku linnurohu preparaatidel on kootav, verejooksu peatav, antimikroobne, põletiku- ja nugilistevastane ning kuseeritust ergutav toime, need alandavad vererõhku, kiirendavad haavade paranemist, tugevdavad immuniteeti, suurendavad naatriumi ja kloori eritumist organismist ning vähendavad mineraalsoolade kristalliseerumist kuseteedes[10].
Linnurohtu peetakse üheks paremaks soolade ainevahetuse korrastajaks (podagra, kivitõbi) ja on ka hea veeajati. Samuti sisaldab linnurohtu neeru- ja kuseteede põletiku ravitee. Tõmmiseks võtta 2 spl ürti, lisada 1 klaas keeva vett, lasta tõmmata pool tundi ja tarvitada 2 spl korraga 4–5 korda päevas. Sellel on ka verejooksu peatav, kootav toime[2].
Neid võetakse sisse kuseteede krooniliste haiguste korral, eriti siis, kui sellega kaasnevad mineraalainevahetuse häired, samuti gastriidi ja soolepõletiku, mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve puhul, põiekivitõve algstaadiumis ja pärast kivide eemaldamist, aga ka maksahaiguste, tuberkuloosi kompleksravi, malaaria ning hemorroidaalsete ja emakaverejooksude raviks.
Välispidiselt tarvitatakse neid nahahaiguste, haavade, haavandite ja põrutuste raviks[10].
Ettevaatust! Linnurohi suurendab vere hüübivust![2]
Linnurohuga seotud haiguste märksõnade loetelu: günekoloogilised haigused, sapihaigus, reuma, südamehaigused, närvihaigus, sügelised, liigesehaigused, nikastus, veresoonte lubjastumine, gangreen, lõhenemine, põletik, profülaktika, maa-alused, kivitõbi, kopsuhaigused, neeru- ja põiehaigused[11].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Loodusteadusliku hariduse keskus (2008a). Harilik linnurohi. Liigikirjeldus. Kasutatud 29.10.2017 (http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/linnuroh.htm)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Paju, A. (2012). Aed ja mets kui apteek.Tartu: Hermes
- ↑ Loodusteadusliku hariduse keskus (2008b). Harilik linnurohi. Täiendav info. Kasutatud 29.10.2017 (http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/linnuroh2.htm)
- ↑ 4,0 4,1 Kukk, T. (2004). Eesti taimede kukeaabits. Tallinn: Kirjastus Varrak
- ↑ 5,0 5,1 Kuusk, V. (1984). Umbrohud ja prahitaimed. Tallinn: Kirjastus Valgus
- ↑ 6,0 6,1 Krall, H., jt. (1999). Eesti taimede määraja. Tartu: Kirjastus Eesti Loodusfoto
- ↑ Raal, A. (2010). Maailma Ravimtaimede Entsüklopeedia. Tallinna: Eesti Entsüklopeediakirjastus
- ↑ Viedemann, T. Eesti Rahvaluule Arhiivi rahvaluulekogu. Kasutatud 26.10.2017 (http://www.folklore.ee/rehepapp/tekst.php?perpage=1000)
- ↑ 9,0 9,1 Gorbunova, T. (2008). Ravimtaimeatlas. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda
- ↑ 10,0 10,1 Gorbunova, T. (1998). Ravimtaimed koduapteegis. Lk. 12. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Kasutatud 24.10.2017 http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:121274
- ↑ Sõukand, R. ja Kalle, R. (2008). Rahvapärased taimenimetused. Linnurohi. HERBA: Historistlik Eesti Rahvameditsiini Botaaniline Andmebaas. Võrguteavik. Tartu: EKM
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Linnurohi |
- Harilik linnurohi andmebaasis eElurikkus
