Herbert James Paton (30. märts 1887 Abernethy, Perthshire – 2. august 1969 Perth) oli šoti filosoof, kes sai tuntuks eriti töödega Immanuel Kanti kohta.
Herbert J. Paton sündis vabakiriku pastori William Macalister Patoni ja tema abikaasa Jeani (neiuna Robertson Miller) pojana, ühena kaksikutest. 1896. aastal asus perekond elama Glasgow'sse.
Paton õppis Glasgow High Schoolis ning hiljem Glasgow' Ülikoolis klassikalist filoloogiat ning ühtlasi Sir Henry Jonesi juures Briti idealismi traditsioonis filosoofiat. Ta lõpetas ülikooli magistrikraadiga klassikalises filoloogias 1908. Glasgow' ülikooli stipendiumiga (Snell Exhibition) läks Paton samal ajal Oxfordi Ülikooli Balliol College'isse. Seal oli tema õpetaja John Alexander Smith, kes tutvustas talle Benedetto Croce idealismi.
1911. aastal sai ta Oxfordis Queen's College'i kolleegiumi liikmeks ning klassikalise filoloogia ja filosoofia prelektoriks. 1914. aastal sai ta magistrikraadi filosoofias.
Esimese maailmasõja alguses hakkas Paton tööle Admiraliteedi luureosakonnas. Poola asjade eksperdina osales ta 1919 Pariisi rahukonverentsil.
Pärast sõda naasis Paton Oxfordi, kus tema õpilaste seas olid Gilbert Ryle ja Oliver Franks. Aastatel 1917–1922 oli ta dekaan ja 1920/21 Junior Proctor. Aastal 1925 läks ta Laura Spelman Rockefeller Memoriali uurimisstipendiaadina aastaks California Ülikooli Berkeleys, kus ta kirjutas oma esimese raamatu "The Good Will. A Study of the Coherence Theory of the Goodness" (ilmus 1927).
Aastal 1927 sai Paton kutse Glasgow' Ülikooli loogika ja retoorika professoriks. Seal sai ta muu hulgas ülesande pidada loeng Kanti "Puhta mõistuse kriitika" kohta. Sellest sai alguse tema intensiivne tegelemine Kantiga. Selle esimene tulemus oli kaheköiteline kommentaar "Puhta mõistuse kriitika" esimesele poolele, mis ilmus 1936. Samal aastal ostis Paton maja Perthshire'is Bridge of Earni lähedal, mille ta jättis alles ka hiljem Oxfordis töötades ja kuhu ta pärast emeriteerumist tagasi läks.
Aastal 1937 kutsuti ta Oxfordi moraalifilosoofia White'i professoriks. Seal oli ta Corpus Christi College'i kolleegiumi liige. Aastatel 1938–1952 oli ta Bodleian Library kuraator. Aastal 1952 ta emeriteerus. Teise maailmasõja ajal töötas ta osaajaga välisministeeriumis. Oxfordi ajal avaldas Paton muu hulgas uurimuse "Alusepanekust kommete metafüüsikale" ja selle teose tuntud tõlke. Kahel viimasel ametiaastal pidas ta Saint Andrewsi Ülikoolis Giffordi loengud.
Aastatel 1953–1960 oli ta Saint Andrewsi Ülikooli Crown Assessor of the University Court. Aastatel 1955–1956 oli ta külalisprofessor Toronto Ülikoolis. Ta oli Mind Associationi ning seltside Society of Antiquaries of Scotland ja Aristotelian Society liige. Aastatel 1939–1948 oli ta Šotimaa Kiriku kongregatsiooni liige. Aastatel 1938–1948 töötas ta ka League of Nations Unioni täitevkomitees.
Uurimuses "The Good Will" püüdis Paton tõe koherentsiteooria eeskujul välja töötada tahtmise koherentsi eetikateooria. Erinevalt George Edward Moore'ist leidis ta, et omadus olla hea ei ole defineerimatu, sest ilma tahtmiseta ei ole ka vahetegemist hea ja halva vahel. Tahe ei ole mitte ainult hetkeolukorrast sõltumatu, vaid seda raamistab eluhoiak (policy), mis ei ole puhtratsionaalselt haaratav, kuid annab elu aluseks oleva korra. Kui tegutsemine on kooskõlas selle individuaalse korraga, sotsiaalse korraga ja inimsuse kui tervikuga, siis on olemas koherents ja moraalne hüve on teostunud.
Teoses "Puhta mõistuse kriitika" kohta "Kant's Metaphysic of Experience" lõpeb kommenteerimine transtsendentaalse analüütikaga. Esitust peetakse selgeks, kuid sellele heidetakse ette liigset tekstilähedust ja ebakriitilist hoiakut Kanti suhtes, puhtselgitavat lähenemist ja problemaatiliste küsimuste käsitlemata jätmist. Kommentaaris on Paton kriitiline tema ajal domineerinud enamasti idealistlike tõlgenduste (sealhulgas hegeliaan Edward Caird, realist Harold Arthur Prichard ja eriti Kanti-uurija Norman Kemp Smith ning tema saksa eeskujud Erich Adickes ja Hans Vaihinger) suhtes ning nende etteheited, et Kant on ebatäpne ja segane ning teos on nagu lapitekk, üksikasjaliku analüüsiga tagasi. Patoni jaoks on Kanti teosel sidus ja ühtne struktuur.
Oma Oxfordi õppetooli suunitluse tõttu tegeles Paton intensiivselt Kanti eetikaga. Tema tõlget teosest "Alusepanek kommete metafüüsikale" peetakse mõõduandvaks. Selle teose kommentaar jääb jälle tekstilähedaseks, kuid paigutab teose teiste Kanti teoste taustale. Eriti vaidleb Paton eelarvamusega, et Kanti moraalifilosoofia on puhtformaalne. Asi on eelkõige selles, et Kanti kriitikud toetuvad peamiselt kategoorilise imperatiivi põhivormelile ning pööravad vähe tähelepanu selle vormelile, et inimene kui omaette eesmärk nõuab isiku austamist. Alles laiemast perspektiivist tuleb välja, mida Kanti järgi saab pidada keelatuks või lubatuks. Erinevalt eelmisest teosest arvatakse see Kanti eksegeetika klassikasse.
Aastal 1951 ilmunud raamat "In Defense of Reason" sisaldab 14 artiklit aastatest 1922–1948. Peale mõne olulise artikli Kanti filosoofia kohta, mis on sisuliselt eeltööd tema raamatutele, kritiseerib Paton artiklis "Fashion and Philosophy", millega ta juhatas 1937 sisse oma professuuri kaasaegset domineerivat analüütilist filosoofiat. Selles nägi ta analüüsi analüüsi pärast ja süstemaatilisest filosoofiast hoidumist. Sellest positsioonist ei ole ligipääsu metafüüsikale ja eetikasüsteemi rajamine jääb võimatuks. Puhta eneseanalüüsi ja ajakriitika asemel on filosoofial Patoni meelest ka ülesanne vahendada ajakohast maailmapilti. Sel taustal käsitas Paton oma tagasihoidlikus, kuid ühtlasi selgust toovas Kanti filosoofia esituses tagasiminekut kindla vundamendi juurde, millest lähtudes saavad areneda ka uued ideed.
Patoni viimane filosoofiline raamat "The Modern Predicament" aastast 1955 põhineb tema Giffordi loengutel ja on suunatud pigem laiale publikule kui filosoofidele. Seal kaitseb ta teesi, et moodsad teadused on pannud religiooni sundseisu, millest ta pääseb ainult uue teoreetilise vundamendiga. Isegi kui teaduse progress on tohutu, ei saa teadus vastupidi levinud arvamusele aidata kõigis eluvaldkondades. Näiteks moraaliküsimustes puudub teadusel pädevus, sest faktidest ei saa tuletada kohustusi. Nagu on näidanud näiteks Martin Buber, on ka religioonile aluseks oma sfäär, mis ei põhine faktidel. Religioon omakorda ei suuda teadusega võistelda faktide tasandil. Religiooni ja teaduse konflikt ei ole teooriate konkurents, vaid põhineb indiviidide eluhoiakute erinevusel. Ilma sellise seni leidmata aluseta peab moodne ühiskond ka edaspidi kannatama südame ja pea, usu ja teadmise lahkheli all.
Viimastel eluaegadel pühendus Paton eeskätt "Šotimaa asjale" ning avaldas veidi enne oma surma teose "The Claim of Scotland", milles ta näitab, kui ebaproportsionaalselt Suurbritannias Šotimaa huvidega arvestatakse, ning leiab, et Šotimaal peaks olema suurem sõltumatus.
Paton abiellus 1936 India ametniku Henry Paul Todd-Naylori tütre Sheila Todd-Nayloriga, kes suri 1959. Abielu jäi lastetuks.
Teine abikaasa, Glasgow' ülikooli inglise keele ja kirjanduse professori William Macneile Dixoni tütar Sarah Irene Macneile Dixon, suri pärast kahte abieluaastat 1964.