ISU-122

ISU-122 oli Nõukogude Liidu liikursuurtüki 122 mm A-19 tankikahuriga variant ISU-152-st.

Eellugu

Iseliikuva suurtüki ISU-152 töötas välja J. J. Kotin Tšeljabinski tehases "Nr.100" juunist septembrini 1943. Väljatöötatav masin sai tehasenimetuseks "Objekt 241" (vene "Объект 241") ning oli ehitatud samaaegselt väljatöötatud tanki IS-1 šassiile (hiljem kasutati ka IS-2-e ja IS-2 mudel 1944 šassiisid). Esimene katsemasin valmis 1943. aasta oktoobris ning oktoobris-novembris toimusid masina tehase- ja polügoonikatsetused. 6. detsembril võeti masin relvastusse ning lasti seeriatootmisse.

Uus liikursuurtükk sarnanes oma eelkäija SU-152-ga, kuid omas tunduvalt kõrgemat soomustorni. Kinnises liikumatus soomustornis asusid nii juhtimis-, kui ka lahingusektsioon koos pearelvaga. Mootor ja transmissioon paiknesid korpuse tagaosas. ISU-152 erines oma eelkäijast SU-152-st paksema soomuse ning tunduvalt töökindlamate seadmete, veermiku, transmissiooni ja jõuseadmete poolest. ISU-122 loodi 1944. aastal, kui Tšeljabinskis ei jõutud teha nii palju ML-20 haubitsaid kui tehti veermikke, ja selle asemele kohandati 122 mm korpusekahur A-19. See oli hea valik, sest selle kahuri mürsk sai algkiiruseks 789 m/s. Hiljem pandi ISU-122 peale kahur D-25S ja siis sai tank nimeks ISU-122S. ISU-122 oli kasutusel kuni 1970. aastateni.

Kasutatud allikad

• Mati Õun "Idarinde relvad II"

‎Välislingid