Ilmar Pärtelpoeg

Ilmar Pärtelpoeg (24. detsember 1926 Tallinn1. august 2013) oli eesti majandus- ja informaatikateadlane, poliitik, sporditegelane, treener ning suusataja.[1][2]

Lõpetas 1945 Tallinna 7. Keskkooli, 1949 TPI majandusteaduskonna, majanduskandidaat (1970, NSV Liidu Teaduste Akadeemia Majandusmatemaatika Keskinstituut), väitekiri käsitleb majandusinformatsiooni organiseerimise põhimõtteid tootmise automatiseeritud juhtimissüsteemi tingimustes. Oli 1949–1950 Eesti NSV Kaubandusministeeriumi varustuskontori raamatupidaja, 1950–1951 Tallinna Külmhoone vanemökonomist ja plaaniosakonna juhataja, 1951–1954 trükikoja Ühiselu plaaniosakonna juhataja, 1954–1956 Dünamo suusavabriku tööline, 1957–1962 Nõmme ja Tallinna laste spordikooli treener, 1962–1964 Spordilaevade Katsetehase normeerija ja meister, 1964–1966 Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituudi vanemteadur ja sektorijuhataja, 1966–1973 NSV Liidu TA Majandusmatemaatika Keskinstituudi Eesti filiaali grupijuht, juhtivinsener ja vanemteadur, 1973–1980 Eesti NSV Plaanikomitee majanduse ja planeerimise teadusliku uurimise labori sektorijuhataja, 1980–1989 Eesti NSV Plaaniinstituudi teadusdirektori kohusetäitja, 1989–1990 Eesti NSV Plaanikomitee Arvutuskeskuse juhtiv projektiinsener, 1990–1992 väikeettevõtte Registrikeskus direktor, 1992–1995 VII Riigikogu asendusliige (vaheajaga), 1997–2000 Riigi Klassifikaatorikeskuse spetsialist.[1]

Teadustegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärtelpoja uurimisvaldkonnad olid: informaatika ja juhtimissüsteemide automatiseerimine; eestikeelse informaatikaterminoloogia loomine. Olnud riikliku automatiseeritud juhtimissüsteemi (tänapäeval e-valitsuse) esimese järjekorra ning plaaniarvutuste automatiseeritud süsteemi loojaid (1980), osalenud riikliku autoamatiseeritud klassifikaatorite süsteemi loomises (1990). Korraldanud informaatika ja automatiseeritud juhtimissüsteemide alaseid teaduskonverentse, osalenud Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi terminoloogiakomisjonis (1977 ilmunud "Eesti-inglise-saksa-vene infosõnastiku" kaasautor). Alates Laulva revolutsiooni ajast tegeles ta aktiivselt poliitikaga (Wabariiklaste Koonderakonna loojaid 1990, selle majanduspoliitika programmi põhiautor jm). Ta on avaldanud üle 50 artikli suusahüpete ja slaalomitehnika ning treeningu ja hüppemägede kohta, olnud Eestis mitme suusahüppemäe projekteerijaid. Üle 80 teadustrükise, sh 13 monograafia; üle 90 aimeartikli.[1]

Tegevus sportlasena

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärtelpoeg tuli Eesti NSV meistriks suusahüpetes (1950, 1952, 1954) ja slaalomis (1945 ja 1952). 1952 tuli ta suusahüpetes Balti spartakiaadi võitjaks. Töötas 1946–1962 treenerina ja õppejõuna Tallinna NSK-s, Nõmme SK-s ja Tallinna Kehakultuuritehnikumis. Ta oli Eesti Suusaspordi Föderatsiooni presiidiumi liige (1944–1977).

  • Tootmise juhtimine ja informatsioon. // Tehnika ja Tootmine (1968) 8
  • Majandusliku informatsiooni kodeerimine. Tallinn, 1969
  • Informatsioonivajadus juhtimisotsuste vastuvõtmisel. // Psühholoogia rakendusi töö teadusliku organiseerimise süsteemides. Tartu, 1970
  • Arvutustehnika ja informatsioonitöötlemise terminid inglise, saksa, vene ja eesti keeles. Tallinn, 1972
  • Suusatamine. Minevikust tänapäevani. 1974 (koos Ants Männistega)
  • Andmetöötluse automatiseerimine ettevõttes (kaasautor V. Volt). Tallinn, 1976
  • Eesti NSV automatiseeritud juhtimissüsteem. Tallinn, 1979
  • Informaatika ja arvutustehnika 80-tel aastatel. Olukord ja arengutendentsid. Tallinn, 1987
  • Infovahetuse ümberkorraldusest juhtimises. // Tehnika ja Tootmine (1988) 9
  • Infopankadest. // Arvutustehnika ja andmetöötlus. Tallinn, 1990
  • Avaliku halduse andmekogud (kaasautor U. Einberg). // Infotehnoloogia haldusjuhtimises. Tallinn, 1999.

Tema isa oli Hugo Pärtelpoeg. Ilmar Pärtelpoeg oli abielus Leila Pärtelpojaga, nende tütar on Mari Pärtelpoeg.

  1. 1,0 1,1 1,2 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide
  2. Eesti spordi biograafiline leksikon
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.