Indochine

Indochine Meteor Tour 2009. aastal

Indochine (prantsuse hääldus [ɛ̃dɔʃin]) on prantsuse new wave ja rokkbänd, mis asutati Pariisis 1981. aastal.[1] Nad olid väga edukad 1980. aastatel frankofoonias, Euroopas ja Ladina-Ameerikas, eriti lauludega „L'Aventurier“ ja „Canary Bay“. Grupil ilmus 1990. aastatel mitu kriitikute tunnustatud, kuid äriliselt vähetulusat albumit. 2002. aastal ilmus album „Paradize“, mis tegi grupi taas populaarseks. Bänd on müünud üle 13 miljoni albumi ja singli.[2][3]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aastad

[muuda | muuda lähteteksti]

Indochine’i (tähendab prantsuse keeles Indohiina) asutasid 1981. aastal Pariisis kaks kahekümnendates prantslast Nicola Sirkis ja Dominique Nicolas.[1] Nendega liitus saksofonist Dimitri Bodiansky. Esimese kontserdi andsid nad 29. septembril 1981 Pariisi kohvikus Le Rose Bonbon. Lühike esinemine laval tõi neile esimese lepingu plaadifirmaga.[2]

Nad salvestasid 1981. aasta novembris oma esimese singli, mis sisaldas kahte laulu: „Dizzidence Politik“ ja „Françoise“. Singel äratas rohkem kriitikute kui peavoolumeedia tähelepanu ja jõudis vaid piiratud publikuni.[2]

Bändiga liitus ametlikult Stéphane Sirkis, Nicola kaksikvend, kes oli bändiga juba laval esinenud. 1982. aasta aprillis salvestas grupp oma esimese albumi „L'Aventurier“, mida müüdi üle 250 000 eksemplari. Ajakirjandus ja esilekerkiv new wave publik võtsid albumi hästi vastu. „L'Aventurier“ oli Prantsusmaal 1983. aasta suve laul ja singel võitis muusikaauhinna Bus d'acier.[2]

1983. aastal andis Indochine välja teise albumi pealkirjaga „Le Péril Jaune“, mida müüdi 225 000 eksemplari.[2][4] 1984. aastal tuuritas bänd Prantsusmaal.[5] Nad olid edukad ka Skandinaavias, eelkõige Rootsis.[2][6]

1985. aastaks oli neil suur kuulajaskond, mida tõestasid edukad laulud: „Troisième sexe“, „Canary Bay“ ja „Trois nuits par semaine“. Nende kolmandat albumit „3“ müüdi Euroopas 750 000 eksemplari. Serge Gainsbourg lavastas muusikavideo laulule „Tes yeux noirs", mis on grupi üks edukamaid lugusid.[2]

1986. aastal otsustas Indochine välja anda bändi viienda aastapäeva tähistamiseks Pariisis Zénithi kontserdihallis antud salvestuse.[2]

Nende neljas album „7000 Danses“, mille produtsent on Joe Glasman, ilmus 1987. aastal. Album oli edukas – seda müüdi umbes 320 000 eksemplari, kuid oli siiski vähem edukas kui eelmine album „3“. Osaliselt on põhjuseks bändi püüdlus luua vähem peavoolu- ja kommertsalbum. Album „7000 Danses“ ilmus ka keset rokikriitikute poleemikat, et Indochine on lihtsalt briti bändi The Cure koopia. Vaatamata poleemikale jätkasid fännid grupi toetamist.[2]

1988. aasta ringreis

[muuda | muuda lähteteksti]

1986. aastal kogus bänd toetust singliga „Troisième sexe" Limas, Peruus. 1987. aasta alguses sai väike plaadifirma El Virrey õigused albumile „Au Zénith", mis anti välja LP-na ja kassetil.[7]

Toetusest üllatunud Indochine tegi peale transatlantilist debüüti Montréalis vahepeatuse Limas. Peale esinemist Montréalis 6. aprillil 1988 reisis bänd Peruusse. Nad andsid üle 40 000-le Lima fännile neli kontserti 29. ja 30. aprillil ning 6. ja 7. mail 1988 Coliseo Amauta kontserdihallis.[7] Sel perioodil müüdi Peruus umbes 400 000 nende plaati.[8]

1980. aastate lõpus oli see ainus Indochine’i ringreis. Ringreisile kaasati külalismuusikud nagu Diego Burgard (basskitarr) ja Jean-My Truong (trummid) ning filmiti Euroopa linnades, Kanadas ja Peruus dokumentaalfilm, mis ilmus müügile 1989. aastal VHS-kassetil.[9]

1990. aastad

[muuda | muuda lähteteksti]

Nende viies stuudioalbum „Le Baiser“ ilmus 1990. aasta alguses. Dimitri Bodiansky otsus 1989. aasta jaanuaris bändist lahkuda šokeeris fänne. Lahkumise põhjuseks võis olla Indochine'i kõla areng ja Bodiansky väiksem osalus saksofonistina, kes oli isaks saanud. Bodiansky on endiselt Indochine'i algkoosseisu armastatud liige ja külalisesineja.[2][7]

1991. aastal tähistas Indochine kümnendat aastapäeva kogumikalbumiga "Le Birthday Album“, sealhulgas lugu "La Guerre Est Finie", mis anti välja singlina. Albumi edu oli märkimisväärne (müüdi 600 000 eksemplari üle Euroopa) ja äratas taas huvi grupi vastu. Singli pealkiri osutus kahetsusväärseks, sest Pärsia lahe sõda oli just alanud. Sel põhjusel otsustasid paljud raadiojaamad lugu mitte esitada.[2]

Kuues stuudioalbum „Un jour dans notre vie“ ilmus 1993. aastal. Album sai halba kriitikat ja ebaõnnestus ka äriliselt. Laulu „Un jour dans notre vie" muusikavideo võitis Prantsusmaal auhinna Gerardmer’ fantastiline videoklipp 1994.[2]

27. veebruaril 1999 suri 39-aastaselt hepatiiti kitarrist, klahvpillimängija ja Nicola kaksikvend Stéphane Sirkis. Ta soovis, et bänd jätkaks peale tema surma.[2][10]

2000. aastad

[muuda | muuda lähteteksti]

2000. aasta oktoobris korraldas bänd väikese, kuid eduka akustilise kontserttuuri „Nuits Intimes“. Ringreisi salvestus ilmus jaanuaris 2001.[2]

2001. aasta alguses Nicola ja Oli de Sat komponeerivad enamiku albumist „Paradize“. Albumil tegid koostööd Year Scott, Camille Laurens, Mickey 3D, Gerard Manset, Jean-Louis Murat ja Melissa Auf Der Maur.[2]

2002. aastal saavutasid nad taas edu albumiga „Paradize“, mida müüdi miljon eksemplari ja mis sisaldas edetabelite tipplugu „J'ai demandé à la lune“. Album märkis muusikalist muutust bändi esteetikas ja žanris läbi süngema kõla ja sisevaatluslikema laulusõnade, mis on mõjutatud populaarsetest ansamblitest ja artistidest nagu Nine Inch Nails, Placebo ja Marilyn Manson.[2]

2003. aastal pälvis bänd MTV Euroopa muusikaauhinna Parim prantsuse kollektiiv, raadiovõrgu NRJ muusikaauhinna Aasta album ja prantsuse auhinnatseremoonia Les Victoires de la Musique auhinna Aasta parim popalbum.[2]

2005. aasta detsembris ilmus album „Alice & June“, millel tegi koostööd Placebo esimees Brian Molko. 6. ja 7. juunil 2006 korraldas grupp Hanoi ooperimajas kaks kontserti, et tähistada 25. aastapäeva.[2]

2007. aasta detsembris andis Indochine välja kolmeplaadilise DVD-albumi ja kaheplaadilise CD-albumi „Alice & June Tour“. Albumil oli 2007. aasta märtsis Prantsusmaal, Lille'is salvestatud täismahus kontsert.[2]

2008. aastal ühineb Indochine ühenduse Piirideta Ajakirjanikud kampaaniaga, et boikoteerida Pekingi olümpiamängude avatseremooniat. Bänd kaverdas 80ndate singlit „You Spin me Round“ (kogutud raha läks RSF-ile).[2]

Nende 11. stuudioalbum „La République des Meteors“ ilmus 9. märtsil 2009. Album märkis muutust bändi muusikalises stiilis, eemaldudes aeglaselt süngetest ja ebatavalistest valdkondadest, mida nad käsitlesid albumites "Paradize" ja "Alice & June".[2]

2010. aastad

[muuda | muuda lähteteksti]

Indochine oli esimene prantsuse bänd, kes esines ja täitis staadioni Stade de France.[11] Nende suurimal kontserdil 26. juunil 2010 oli 80 000 inimest.[2]

2012. aasta novembris andis bänd välja singli „Memoria“, mis pärines nende järgmiselt albumilt „Black City Parade“.[2] Kauaoodatud album „Black City Parade“ ilmus 11. veebruaril 2013.[2] Albumil on sünge kaanepilt, kuid kahest eelmisest albumist meeldivam ja soojem muusika.[12] Albumil on bändi algset muusikastiili iseloomustavaid süntpopi ja new wave’i jooni.[13] 21. veebruaril 2013. aastal alustasid nad kontserttuuri „Black City Tour“.[14]

Albumi „Black City Parade“ teine singel oli „College Boy“, mis jutustab homoseksuaalse teismelise poisi elust, keda pekstakse ja ahistatakse. Muusikavideo lavastas Kanada filmitegija Xavier Dolan. Video esilinastus veebis hoiatusega, et see sisaldab vägivaldseid stseene ega sobi noorele vaatajaskonnale. Videos kujutatakse noort meessoost õpilast, kes seisab silmitsi koolikaaslaste piiramise ja ahistamisega. Video kulminatsioonis löövad kaasõpilased ta jõhkralt risti ja tulistavad ülakeha. Internetis on palju poleemikat video näitamise üle.[2][15]

Bänd mängis 27. ja 28. juunil 2014 Stade de France staadionil. Staadionikontsertidele järgnes 14. juulil 2014. aastal Londoni kontserdisaalis O2 Shepherd's Bush Empire’is väiksem ülesastumine.[2]

2015. aasta aprillis esines bänd kaheksal päeval kontserditurneega „Europe City Club Tour“, mille kuulajaskond ulatus frankofoonidest kaugemale, hõlmates Hispaaniat, Saksamaad, Rootsit, Taanit, Norrat ja Hollandit.[2]

2016. aastal esinesid nad kontserditurneega „The Festival Tours“ festivalidel „Papillons De Nuit“ (20. mail), „Les Ardentes“ (6. juulil), „Carcassonne festival“ (15. juulil), „Sion Sous Les Etoiles“ (18. juulil), „Poupet“ (22. juulil), „La Fête Du Bruit“ (12. augustil) ja „Cabaret Vert“ (25. augustil).[2][16]

Nende 13. album „13“ (2017) oli Prantsusmaal edukas singlitega „Un été français“ ja „La vie est belle“.[2]

2020. aastal teatas bänd 2021. aasta kontserttuurist „Central Tour“, et tähistada 40. tegevusaasta. Kontsertidele oli ette nähtud viis toimumispäeva Prantsusmaa suurimatel staadionitel. Kontsert lükati edasi 2022. aastasse.[2][3]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 SICLIER, SYLVAIN (11. aprill 2002). "Indochine Paradize". Le Monde.
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 2,25 2,26 2,27 2,28 2,29 "IndoBio". Indochine (Ameerika inglise). Vaadatud 2. veebruaril 2024.
  3. ↑ 3,0 3,1 "INDOCHINE – CENTRAL TOUR IN CINEMA | IMAX Melbourne". imaxmelbourne.com.au.
  4. ↑ "Albums Archive". Indochine (Ameerika inglise).
  5. ↑ "Péril Jaune Tour". Indochine (Ameerika inglise).
  6. ↑ "Scandinavian Tour + SOS Racisme concert". Indochine (Ameerika inglise).
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Desmond-Salinas, Victoria (27. juuni 2016). "Le jour où Indochine a mis le Pérou à feu et à sang". Vice (prantsuse).
  8. ↑ Thirion, Marc (1988). Indochine : Le septennat. Carrère / Kian. Lk 235. ISBN 9782868045812.
  9. ↑ "www.indo-chine.org/disco - La discographie détaillée d'Indochine et de Nicola Sirkis". www.indo-chine.org.
  10. ↑ "Le Baiser d'Indochine: Stéphane biographie". web.archive.org. 12. mai 2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. mai 2007.
  11. ↑ "Indochine : Les concerts mythiques qui ont marqué l'histoire du groupe !". Nostalgie. 8. märts 2022.
  12. ↑ "Indochine : Black City Parade fait l'unanimité". Le Figaro (prantsuse). 12. veebruar 2013.
  13. ↑ Black City Parade (Version Deluxe) by Indochine on Apple Music (Briti inglise), 11. veebruar 2013
  14. ↑ "Black City Tour". Indochine (Ameerika inglise).
  15. ↑ "Xavier Dolan's videoclip for Indochine's College Boy stirs up controversy". The Gazette.
  16. ↑ "Festival Tour 2016". Indochine (Ameerika inglise).