Interstate Highway System

Dwight D. Eisenhoweri Osariikidevaheliste Kiirteede Riiklik Süsteem (inglise keeles Dwight D. Eisenhower National System of Interstate and Defense Highways), ka Interstate Highway System ('osariikidevaheliste kiirteede süsteem') või kõnekeeles lihtsalt Interstate, on kiirteede võrgustik, mis kuulub USA riigimaanteede süsteemi. See on nimetatud USA 34. presidendi Dwight D. Eisenhoweri järgi, kes pani sellele aluse, kirjutades 29. juunil 1956 alla 1956. aasta riiklikule maanteede seadusele (Federal Aid Highway Act of 1956).

Esialgsesse plaani kuulunud kiirteed ehitati valmis 14. oktoobriks 1992, kuid kiirteevõrgustiku laienemine jätkub siiani. 2013. aasta seisuga oli interstate'ide kogupikkus 47 856 miili (77 017 km), mis on maailmas Hiina järel pikkuselt teine. 2013. aastal moodustasid interstate'idel sõidetud miilid kogu riigis sõidetust veerandi. 2006. aastal hinnati süsteemi väljaehitamise kogupikkuseks 425 miljardit USA dollarit (2015. aasta vääringus 511 miljardit).

Ajalugu

USA esimeseks riiklikuks maanteevõrgustikuks oli 11. novembril 1926 alguse saanud nummerdatud peamiselt kaherealine Route'ide süsteem (United States Numbered Highways). Kasvava autoliikluse tõttu nähti aga juba 1930. aastatel vajadust riikliku ühendatud kiirteevõrgustiku järele.

Interstate'ide ehitamisele andis hoogu USA armeekindrali ja presidendi Eisenhoweri toetus, tänu tema kogemusele 1919. aastast, kui ta noore ohvitserina osales sõjaväe 3250-miilisel (5230 km) konvoisõidul Washingtonist San Franciscosse, mis kehvade teeolude tõttu võttis aega 62 päeva, keskmise kiirusega 5,65 miili tunnis. Näiteks Illinoisi osariigist kuni Nevada osariigini puudusid kattega teed üldse ning palju puusildu (sealhulgas 14 Wyomingi osariigis) läks katki ja tuli parandada. Teenides teises maailmasõjas Euroopas liitlasvägede ülemjuhatajana, jättis Eisenhowerile sügava mulje sakslaste Reichsautobahni kiirteede võrgustik, millel oli suur strateegiline tähtsus. Tema jaoks oleks riiklikul kiirteede süsteemil suur tähtsus hädaolukorra või välisinvasiooni korral sõjaväele varude ja sõdurite vedamiseks.

Üheks Interstate'ide peaplaneerijaks oli General Motorsi president Charles Erwin Wilson, kelle Eisenhower oli 20. jaanuaril 1953 presidendiametisse astudes nimetanud kaitseministriks.

Interstate'ide rajamise kinnitas Eisenhower 29. juunil 1956, kui ta allkirjastas Riikliku Maanteede Seaduse.

Kolm osariiki pretendeerivad esimesele ehitatud interstate'ile:

Missouris kirjutati 2. augustil 1956 alla esimestele uute kiirteede ehitamise seadustele – lõik Route 66-st Saint Louisest Illinoisi osariigi piiril kuni Oklahoma osariigi piirini, mis sai uueks tähistuseks Interstate 44; ning 13. augustil 1956 allkirjastati leping St. Charlesi maakonnas Interstate 70 ehitamiseks (endine Route 40).
Kansase osariigis valmis esimene kattega Interstate pärast riikliku seaduse allkirjastamist – ehitamist oli alustatud juba enne selle allkirjastamist, ning asfalteerimine algas 26. septembril 1956. Osariigis 14. novembril 1956 valminud 8-miilist lõiku Valenciast Maple Hillini Interstate 70-st peab Kansas esimeseks valminud interstate'iks.
Pennsylvania osariigis avati juba 1. oktoobril 1940 tasuline Pennsylvania Turnpike'i maantee Pittsburghi ja Harrisburgi vahel, mis lülitati Interstate'i võrgustikku Interstate 76-na (lisaks ühtib see osaliselt ka Interstate 70-ga).

Tähtsamad interstate'ide ehitamise verstapostid:

17. oktoobril 1974 valmis kogu Nebraska osariigi Interstate'ide võrgustik, kui osariigi viimane lõik Interstate 80-st avati.
12. oktoobril 1979 valmis California osariigis Stocktoni lähedal viimane lõik Kanada piirist Mehhiko piirini ulatuvast Interstate 5-st.
22. augustil 1986 valmis Utah' osariigis Salt Lake Citys viimane lõik läänerannikust idarannikuni (San Francisco – Chicago – New York) ulatuvast Interstate 80-st, mis tegi sellest maailma esimese Vaiksest ookeanist Atlandi ookeanini viiva maantee.
10. augustil 1990 avati Arizonas Phoenixi kesklinna alune tunnel, mis oli viimaseks lõiguks Los Angelesest California osariigis kuni Jacksonville'ini Florida osariigis ulatuvast Interstate 10-st.
12. septembril 1991 avati Idahos Wallace'i ümbersõit, millega valmis Interstate 90, viimane Vaiksest ookeanist (Seattle Washingtoni osariigis) Atlandi ookeanini (Boston Massachusettsi osariigis) ulatuv kiirtee.
14. oktoobril 1992 valmis viimane algselt kavandatud Interstate: Colorado osariigis valmis läbi Glenwoodi kanjoni kulgev 12-miiline (19 km) lõik Interstate 70-st. Koosnedes 40 sillast ja paljudest tunnelitest, on see üks kallimaid ehitatud Interstate'e miili kohta.

Algselt plaaniti kogu algne võrgustik valmis ehitada 12 aastaga, projektkuluks oli 25 miljardit dollarit, kuid kokku võttis see 36 aastat, ning sellele kulus 114 miljardit dollarit (2006. aasta vääringus 425 miljardit).

Nõuded Interstate'idele

USA Maanteaamet (AASHTO) on esitanud nõuded maanteedele, et need saaksid kuuluda Interstate'ide võrgustikku:

Maantee ristumised teiste maanteede või raudteedega peavad olema mitmetasandilised. Vähim soovitatud vahemaa liiklussõlmede vahel on asulates 1 miil (1,6 km), ning väljaspool asulaid 3 miili (4,8 km).
Väikseim soovitatav projektkiirus on 70 miili tunnis asulavälistel teedel, künklikul maastikul võib olla 50–60 miili tunnis, mägedes ja asulasisestel teedel 50 miili tunnis.
Suurim kallak võib olla kuni 6% mägistel aladel, kui projektkiirus on väiksem kui 60 miili tunnis, siis 7%.
Vähemalt kaks sõidurida kummaski suunas, vähim laius 12 jalga (3,7 m).
Välise teepeenra vähim laius 10 jalga (3 m), ning sisemise teepeenra laius peab olema vähemalt 4 jalga (1,2 m), kui mõlemas suunas on vähemalt kolm rida, siis 10 jalga (3 m). Mägistel aladel võib väline teepeenar olla kuni 8 jalga (2,4 m) lai, kuid kui mõlemas suunas on vähemalt neli rida, siis peaks ka sisemine teepeenar olema vähemalt 8 jalga lai.
Eraldusriba peab olema vähemalt 36 jalga (11 m) lai asulavälisel maanteel, ning 10 jalga asulates ja mägedes.

Algse kava kohaselt pidid Interstate'id olema tasuta teed, kuid mõned juba varem valmisehitatud tasulised teed (näiteks Pennsylvania Turnpike) integreeriti Interstate'ide võrgustikku, näiteks kui kõrvale tasuta tee ehitamine ei oleks osutunud majanduslikult mõttekaks. Teede hooldust rahastatakse peamiselt riiklikest, osariigi- ja kohalike valitsuste kogutud kütusemaksudest.

Ligi 2900 miili (4700 km) Interstate-maanteid on tasulised. Tasuliste teede hoolduseks üldiselt riigikassast rahalisi vahendeid ei edastata. Mõningatel tasulistel teedel tuli teemaksude kogumine lõpetada, kui tee ehituseks kasutatud võlakirjad olid tagasi ostetud (näiteks Interstate 95 Connecticutis).

Teede nummerdamine

Interstate'e nummerdatakse sarnaselt varasema route'ide süsteemiga – paaritu numbriga teed on põhja-lõunasuunalised, ning paarisnumbriga ida-läänesuunalised. Erinevalt Route'idest, kus tee number suurenes idast lääne suunas (Route 1 kulgeb mööda Atlandi ja Route 101 mööda Vaikse ookeani rannikut) ning põhjast lõuna suunas (Route 2 kulgeb Idahost Maine'i ja Route 90 Texase osariigist Florida osariiki), suurenevad Interstate'ide numbrid vastupidises suunas – näiteks Interstate 5 kulgeb Mehhiko piirist California osariigis Kanada piirini Washingtoni osariigis piki Vaikse ookeani rannikut, samas kui Interstate 95 kulgeb Miamist Florida osariigis Kanada piirini Maine'is piki Atlandi ookeani rannikut; samamoodi kulgeb Interstate 10 Los Angelesest Jacksonville'ini mööda riigi lõunaosa, samas kui Interstate 90 Seattle'ist Bostonisse kulgeb piki riigi põhjaosa. Seda tehakse, et vältida olukorda, kui peaksid ristuma sama numbriga Interstate ja sama numbriga Route. Selsamal põhjusel ei kasutata ka teenumbreid 50 ja 60, mis suure tõenäosusega ristuksid samanumbriliste olemasolevate Route'idega.

Erinevalt route'idest, kus tähtsaimate maanteede numbrid lõppesid põhja-lõuna suunal 1 ja lääne-ida suunal 0-ga (erandiks Route 2), on interstate'idel kõikide tähtsamate transpordikoridoride number jaguv 5-ga, ehk põhja-lõunasuunalised tähtsaimate maanteede numbrid lõpevad 5 ja lääne-idasuunalistel teedel lõpevad 0-ga.

Põhimaanteede numbrid on ühe- või kahekohalised (2–99), tugimaanteede numbrid on kolmekohalised (105–990). Tugimaanteede korral lisatakse number sellega seotud põhimaantee numbri ette (näiteks 80 > 580) (kui vastav põhimaantee on ühekohaline, siis nulliga vahel, nt 5 > 405). Kui tugimaantee ristub põhimaanteega kaks korda (näiteks asulatest läbi- või ümbersõiduteed, ja ringmaanteed), algab tema teenumber paarisnumbriga (näiteks 70 > 270), kui aga vaid ühe korra, ning põhiteele tagasi ei pöördu, siis algab see paaritu numbriga (nt 55 > 355). Tugimaanteede suure arvu tõttu võivad nende numbrid tee jooksul korduda, kuid mitte kunagi samas osariigis.

Mahasõitude nummerdamine

Enamikul interstate'dest on mahasõidud nummerdatud.

Mahasõidud nummerdatakse üldiselt kauguse järgi miilides alates kohast, kus kiirtee vastavasse osariiki sisenes, mis kasvab põhja-lõunasuunalistel kiirteedel põhja ja ida-läänesuunalistel kiirteedel ida suunas. Näiteks Texase osariigis kannab Interstate 10 mahasõit Interstate 37ga ristumisel San Antonios numbrit 574 ning mahasõit ristumisel Interstate 45ga Houstonis numbrit 768, mis vastab läbitud teepikkusele miilides Texase ja New Mexico osariigi piirist. Samas kahemiilisel ühtivusel Interstate 35ga San Antonios mahasõitude 570 ja 572 vahel kasutatakse Interstate 35 mahasõidunumbreid 153–156. Samamoodi kannab San Antonios Interstate 35 mahasõit Interstate 37ga ristumisel numbrit 158 ja Dallases Interstate 35E ristumisel Interstate 20ga mahasõidu number on 428, mis vastab kaugusele miilides Interstate 35 algusest Mehhiko piirist.

Paljudes kirdeosariikides (Connecticut, Delaware, Massachusetts, New Hampshire, New York, Rhode Island, Vermont) nummerdatakse mahasõidud järjestikuliselt. Näiteks Interstate 90 ristumine Interstate 91ga Springfieldis Massachusettsis asub 45 miili kaugusel New Yorgi ja Massachusettsi osariigi piirist, kuid kannab numbrit 4; kuid ristumine Bostonis Interstate 93ga kannab numbrit 24 (kaugus piirist 134 miili). New Yorgis kasvab tasulisel New York State Thruwayl, mille alla kuuluvad Interstate 87 ja Interstate 90, mahasõidu number põhja suunas New Yorgist Albanysse (mahasõidud 1–24) ning lääne suunal Albanyst Ripleysse (mahasõidud 24–61). Kui Albanys 24. mahasõidul jätkub New York State Thruway lääne suunas Interstate 90ga ning Interstate 87 sellest eraldub, alustatakse nüüd süsteemiväliste Interstate 87 ja 90 mahasõitude nummerdamist vastavalt põhja ja ida suunas uuesti 1st.

Vaata ka

Interstate Highway Systemi kiirteede loend