Jan van Goyen

Jan van Goyen
Sünniaeg	13. jaanuar 1596 Leiden
Surmaaeg	27. aprill 1656 Haag
Rahvus	hollandlane
Tegevusala	Maastikumaalija

Jan van Goyen (13. jaanuar 1596 Leiden – 27. aprill 1656 Haag) oli Hollandi maastikumaalija.

Elulugu

Jan van Goyen sündis Leidenis ja alustas kunstiõpinguid väga noorelt, kümneaastasena. Ta õppis Leidenis mitme kohaliku meistri käe all. 1615. aastal tegi ta reisi Prantsusmaale, kuhu jäi mõneks ajaks peatuma. 1617. aastal suundus ta Haarlemi, kus õppis ühe aasta Esaias van de Velde juures, kellel oli suur mõju van Goyeni algusaegade loomingule. 1618. aastal van Goyen abiellus ja kolis Leidenisse. 1631. aastal suundus ta Haagi, kus ta sai kodanikuõigused ja oli kunstnikegildi liige, selle linnaga jäi ta seotuks oma elu lõpuni. Van Goyen maalis oma elu jooksul 1200 maali, enamasti olid tema tööd väikeses formaadis ja tal polnud raskusi neile ostjate leidmisega. Võrreldes teiste kunstnikega oli tema tööde hind madal, mida võis põhjustada tema tööde suur hulk, kuna ta maalis kiiresti ja palju. Andmeid on ainult kahe van Goyenile esitatud tellimuse kohta: tellimus kubernerile, mis on kadunud, ja Haagi raekojale maalitud linna panoraam, mõlemad aastast 1651. On säilinud mitmeid Van Goyeni visandiblokke, mis sisaldavad kiireid söejoonistusi kanalitest ja düünidest, samuti joonistusi, mis on tehtud paatide pardalt. Need joonistused olid ettevalmistuseks tema maalidele, mis valmisid ateljees, kus ta kujutas oma visandite põhjal erinevaid maastiku- ja merevaateid. Tihti on ta maastiku keskel kujutanud konkreetseid linnu, nagu Leiden, Haag, Dordrecht ja Arnhem, mis näitab, et ta reisis palju. Van Goyen ei pühendunud maalikunstile, ta tegutses ka kunstikaupmehena ning spekuleeris maatükkide, hoonete ja tulbisibulatega, ebaõnnestunud spekuleerimine tulbisibulatega põhjustas talle rahalisi raskusi.^{[1][2][3][4][5]}

Looming

Jan van Goyeni dateeritud tööd pärinevad aastatest 1620 kuni 1656. 1620ndate alguses olid tema maalid väga sarnased Esaias van de Velde omadega, ta kujutas neil Hollandi külaelu traditsioonilisi motiive. Need maalid on väga detailirohked, tihti on esiplaanil inimgrupp. Taimestik on ornamentaalne ja paletis domineerivad lokaalvärvid. Atmosfääri kujutamine ei ole eriti kõrgel tasemel. 1620ndate aastate lõpus hakkas välja kujunema van Goyeni isikupärane stiil. Ta hakkas kujutama lihtsamaid motiive ja kompositsioon muutus ühtsemaks. Enamasti oli kompositsiooni aluseks diagonaal. Värvipalett muutus monokroomseks ja oluliseks sai atmosfääri edasi andmine.^[1][2][3]

1630ndatel oli van Goyen üks olulisemaid maastikumaalijaid. Kujutusviis muutus realistlikumaks, kompositsioon põhines endiselt diagonaalil, kuid sellele lisandus sügavuse mõõde. Sel ajal olid Van Goyeni maalid õhulised, värvid olid läbipaistvad. Olulisteks motiivideks olid vesi, taevas ja atmosfäär, tihti kujutas ta düüne ja rannikustseene. Van Goyeni maalidel on horisont madalal, seal sulavad vesi ja taevas kokku, taevas võtab enda alla suure osa pildi pinnast. Värvipalett oli sel perioodil monokroomne kollane ja roheline.^[1][2][3]

1640ndatel saavutas van Goyen tänu suuremale lihtsustamisele oma kõrgtaseme. Värvipaletis saavutas ta tonaalsuse, mis iseloomustab väga hästi Hollandi maastikku - lahjad pruunid ja rohelised halli taeva taustal. Nüüd lisandusid jõetstseenidele merevaated ja avarad maastikuvaated. Taevas hakkas maalidel järjest rohkem domineerima ja horisondi kujutamine oli veenev. Kompositsioonis ei domineeri enam diagonaal, oluliseks saab ka horisontaal. Van Goyeni pintslikäsitlus saavutas nüüd kõige suurema vabaduse, mõnikord ta nagu joonistaks märja värvi sisse. Alusmaal jäi tihti nähtavale. Tihti teeb van Goyen maale linnadest avara maastiku keskel, näiteks vaade Leidele. Sellest perioodist pärinevad ka mõned talvestseenid.^[1][2][3]

1650ndatel oli van Goyen mõningal määral mõjutatud klassitsistlikust trendist, kuid jäi üldiselt truuks enda monokroomsele lihtsustavale käsitlusviisile. Van Goyeni hiliseid töid iseloomustab sügavam tonaalsus.^[2]

Maalid

Maastik jõega, 1625

"Maastik jõega" iseloomustab van Goyeni algusaegade loomingut. Sellele ajajärgule tüüpiliselt on siin kujutatud Hollandi külaelu, kus esiplaanil on inimrühm. Maal on väga detailirohke, taimestik on ornamentaalne, tundub nagu oleks puulehed ükshaaval välja maalitud. Värvid on kirkad, siin pole veel van Goyenile iseloomulikku atmosfääri kujutamist ja monokroomsust.

Düünimaastik, 1631

Üks van Goyeni lemmikteemasid oli düünid, selle iseloomulikuks näiteks on "Düünimaastik" aastast 1631. Maali kompositsioon põhineb diagonaalil ja taevas võtab enda alla suure osa pildi pinnast. Van Goyenile iseloomulikult on horisont madalal. Värvipalett on monokroomne, pruunikaskollastes toonides.

Küla jõe ääres, 1636

Van Goyen maalis meeleldi vett, näiteks "Küla jõe ääres" aastast 1636. Siin on näha tema meisterlikkus kauguse edasi andmisel. Van Goyeni vävipalett koosneb enamasti paarist toonist, sellel maalid vastanduvad maastiku pruunikad toonid taeva hallidele.

Leideni vaade, 1643

"Leideni vaade" aastast 1643 kujutab linna keset maastikku. Tegemist on kunstliku kompositsiooniga, kus tegelik Püha Pankratiuse kirik on asetatud välja mõeldud jõe kõrvale. Van Goyen on kasutanud lihtsustamist, kõik detailid pole välja maalitud. Väripalett on väga monokroomne, peamine toon on helepruun.^[2]

Arnhemi vaade, 1646

"Arnhemi vaade" aastast 1646 on näide van Goyeni hilistest töödest, kus värvitoonid on sügavamad. Van Goyenile on iseloomulik nii linna kujutamine keset maastikku kui veekogude maalimine. Tihti suunatakse van Goyeni maalidel vaataja pilku pildi ühest servast teise. Ka sellel maalil suunatakse pilku vasakus servas asuva puu juurest üle kiriku katuste kaugusesse horisondi suunas.^[5]

Tormine merevaade, 1655

"Tormine merevaade" aastast 1655 on üks van Goyeni viimastest töödest. Selle maali kõige olulisemaks elemendiks on taevas massiivsete pilvedega. Värvipalett on monokroomne ja sünge.

Olulisus kunstiajaloos

Jan van Goyen on üks olulisemaid 17. sajandi Hollandi maastikumaalijaid. Koos Salomon van Ruysdaeli ja Pieter de Molyniga esindab ta Hollandi maastikumaali realistlikku suunda, kus loodus domineerib inimloodu üle ja atmosfäär on meisterlikult edasi antud.^[2]

Viited

1. Leymarie, Jean (1956). Die holländische Malerei. Skira.
2. Rosenberg, Jakob; Slive, Seymour; ter Kuile, E. H. (1966). Dutch art and architecture 1600 to 1800. Penguin Books.
3. Mitchell, Peter (1964). Dutch painting. Golden Press.
4. North, Michael (1997). Art and commerce in the Dutch Golden Age. Yale University Press.
5. Weigert, Hans (1960). Dutch painting : 17th century. Uffici Press.