Jüri Arrak

Jüri Arrak 1981. aastal
Foto: Jaan Künnap
Jüri Arrak Balti Raamatumessil 6. mail 2010
Jüri Arrak, Kiek in de Kökis 2013
Foto: Jaan Künnap
Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves kinkimas kindral Ants Laaneotsale Jüri Arraku teost (2011)

Jüri Arrak (24. oktoober 1936 Tallinn – 16. oktoober 2022 Tallinn) oli eesti maalikunstnik ja graafik. Ta harrastas ka metallehistööd ja oli filmikunstnik.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis teenistuja perekonnas. Lõpetas 1955. aastal Tallinna Mäetehnikumi. Arrak töötas seejärel, pärast sõjaväeteenistust, aastatel 1958–1959 tehnik-konstruktorina Leningradi (praegune Peterburi) ettevõttes ZPKP. Aastatel 1959–1960 oli ta ametis Leningradi Autotranspordi Valitsuse I Taksopargis taksojuhina ja aastatel 1960–1961 Tallinna Montaaživalitsuse trustis Elektromontaaž meistrina.[1]

Arrak õppis 1961. aastast Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ja lõpetas selle 1966. aastal metallehistöö erialal.

Ta töötas Tallinna Metallitoodete Tehase kunstnikuna ja 1968–1969 Tallinnfilmi lavastuskunstnikuna. Aastatel 1969–1971 oli ta vabakutseline kunstnik, 1973–1974 töötas kunstiteadlasena Eesti Kunstifondis ja alates 1974. aastast oli vabakutseline kunstnik.[2]

Jüri Arrak oli aastatel 1972–1973 Kunstnike Liidu graafikasektsiooni esimees ja 1982–1987 Kunstnike Liidu maalisektsiooni esimees. Eesti NSV teeneline kunstnikuks sai Arrak 1988. aastal. 2003. aastal valiti ta Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liikmeks ja 2007. aastal Eesti Kunstnike Liidu auliikmeks.[1]

1996. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Arrak oli Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja Eesti Maalikunstnike Liidu liige.

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Arrak on mitmekülgne looja, kes teinud nii metallehistööd, vaipu, kunstnikutööd filmidele, häpeninge, installatsioone, eksliibriseid, olles peamiselt keskendunud siiski maalile ning graafikale. Kunstniku stiil: kontrastsed värvid, figuuri ja ruumi deformeerimine, huumor, sotsiaalne tundlikkus.[2]

Kuulus rühmitusse ANK '64. Hakkas juba üliõpilasena metallehistöö kõrval viljelema maalikunsti ja graafikat. Varastes maalides ja estampides on kujundid tasapinnalised ("Saabumine võõrasse jaama", 1970, erakogu, Tallinn; "Kentauride võitlus lapiitidega" 1972), hilisemais on muutunud ruumiliseks. Tema jutustav maailm on paradoksaalne, maalist maali kordub masktegelaskuju, mis kontekstist sõltuvalt saab uue tähenduse. Looming on jutustav, lähtub kultuuritraditsioonist. Arrak kasutas arhetüüpe, muutis ja parodeeris pühaks peetud müüditõlgendusi ning pakkus uusi ("Europe lahkumine", 1975; "Jüri võitlus lohega", 1979; "Kandjad", 1980; "Inimesed esemetega", 1985, Eesti Kunsti Investeerimise Fond).

Kunstniku kujutlusvõime lõi suure sisendusjõuga ootamatuid nägemusi ("Tsirkus", 1977, Eesti Kunsti Muuseum; "Tornide linn", 1979; "Pasunapuhuja", 1980; "Müüritrepil", 1981, Eesti Kunsti Muuseum; "Hunt kuldse kepiga", 1983; "Pillipuhuja", 1985, erakogu, Tallinn).

Tema äratuntavaimaks kangelaseks on maalist maali korduv masktegelaskuju – tuntud muuhulgas joonisfilmist "Suur Tõll" ja ansambli Metsatöll albumikaanelt.[2]

Arraku raamatuillustratsioonid: "Panga-Rehe jutud" (1985), Hando Runnel "Punaste õhtute purpur" (1982), Enn Vetemaa "Kalevipoja mälestused" (1984). Tema lavakujundused: Vaino Vahing "Mees, kes ei mahu kivile" (1975, Vanemuine), Molière „Tartuffe” (1975, Endla).[1]

Jüri Arraku altarimaalid ja monumentaalmaalid: Pärnu Endla teatri maalid (1983), Halliste kiriku altarimaal (1990), Eesti Usuteaduste Instituudi Püha Risti kabeli kujundus (2000), Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia oreli tiibade maalid (2001).[1]

Jüri Arrak on oma loomingust teinud üle 100 isikunäituse.[3]

Signe Kivi: "Arrak oli väga rahvuslik inimene, sellele viitavad ka tema trikolooris tööd. Tema sinimustvalgega teosed kandsid alati mingit sõnumit. Ta tegi oma poliitikat oma maalidega."[4]

2023. aastal asutati Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Jüri ja Kai Arraku nimeline fond.[5]

Teoseid kogudes

[muuda | muuda lähteteksti]

Filmograafia

[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvahääletusel 20. sajandi sada suurkuju (1999) valiti Arrak 10 olulisema kunstniku hulka.[2]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Jüri Arrak oli neli korda abielus. Tema esimene abikaasa oli Eleonore Arrak. Teine abikaasa oli kunstnik Urve Arrak, abielust sündis kaks poegaː Arno Arrak ja Jaan Arrak (1966–2006), abielu kestis aastatel 1962–1986. Kolmas abielu oli maalikunstnik Ivi Arrakuga. 2020. aastast kuni surmani oli ta abielus ettevõtja Kai Arrakuga (sündinud 1968).

Tema poolvennad olid füüsik Arno Arrak (1927–2021) ja graafik Henno Arrak (1930–2017).

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 In memoriam Jüri Arrak. Eesti Kunstnike Liit.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Jüri Arrak. NOBA kõik kunstist.
  3. ↑ Vabaduse galerii avas Jüri Arraku 101. isikunäituse. kultuur.err.ee, 23. oktoober 2021.
  4. ↑ Signe Kivi Jüri Arrakust: teda ja tema loomingut oli võimatu mitte märgata. kultuur.err.ee, 17. oktoober 2022.
  5. ↑ Rahvuskultuuri fondi juurde asutati Jüri ja Kai Arraku fond. kultuur.err.ee, 25. august 2023.
  6. ↑ Jüri Arrak. Eesti filmi andmebaas.
  7. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]