Ta õppis Kunda vallakoolis, 1905–1909 Rakvere linnakoolis ja 1929–1931 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Jüri Parijõgi oli alates 22. septembrist 1934 üliõpilaste seltsi Raimla liige ja alates 16. maist 1936 vilistlane.
Alates 1910. aastast töötas õpetajana. Osales 1915–1917 I maailmasõjas ja 1919–1920 Vabadussõjas (alamleitnant, 1920). Viidi 1941. aasta 7. juuli öösel kodust ülekuulamisele. Hukkus NKVDmassimõrva ohvrina Tartu vanglas.
Kirjandusega tegeles 1912. aastast. Kirjutanud peamiselt jutte ja ühe muinasjutukogu. Tema teostes ilmneb lapse hingeelu sügav mõistmine ja isikupärane jutustamisstiil.[viide?] Avaldanud ka ajaloo- ja emakeeleõpikuid.
""Sellele teekonnale ei vajata midagi..." Noorsookirjaniku Jüri Parijõe abikaasa jutustab oma mehe arreteerimisest" – Postimees 8.01.1944, nr 5, lk 4; loetav ka digiteeritud ajalehtede aadressil
Reet Krusten, "Jüri Parijõe elu ja loomingu teedel" – Keel ja Kirjandus 1960, nr 5, lk 281–294 ja nr 6, lk 327–339; ka Reet Krusteni kriitikakogumikus "Raamatute keskel", Eesti Raamat, Tallinn 1979, lk 7–39
Eesti kirjanduse ajalugu, IV köide, 2. raamat, Eesti Raamat, Tallinn 1984, lk 434–440 ja bibliograafia lk 447, ülevaate autor Reet Krusten
Reet Krusten, "Jüri Parijõe viimane eluaasta" – Keel ja Kirjandus 1992, nr 9, lk 513–518
Maie Kalda, ""Semendivabrik" ei olnud lastekirjandus" – Looming 1992, nr 9, lk 1269–72 ja Maie Kalda raamatus "Mis mees ta on", Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2000, lk 284–296
Malle Reidolv, "Lehekülgi Jüri Parijôe elust ja tegevusest" – Haridus 1997/oktoober, nr 5, lk 61–63
Malle Reidolv, "Vähetuntud lehekülgi Jüri Parijôe elust ja tegevusest" – Kuma I, Tartu Õpetajate Seminar, Tartu 1998, lk 15–23
Jaanika Palm, "Jüri Parijõgi Eesti lastekirjanduse teoreetikuna" (peatükk valmivast uurimusest "Eesti lastekirjanduse teooria ja kriitika ajalugu") – almanahh "Nukits", Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus, Tallinn 2002, lk 40–43