KS-19

KS-19

KS-19 Peterburgi Suurtükimuuseumis

KS-19
Suurtüki liik õhutõrjekahur
Valmistajamaa Nõukogude Liit
Väljalaskeaasta 1948
Kaliiber 100 mm
Raua pikkus 60,7 kaliibrit
Mürsu algkiirus 900  m/s
Mürsu kaal 15,88 kg
Tõstenurk −3°/+89°
Laskesektor 360°
Maksimaalne kaal 9350 kg
Meeskond 15 inimest

KS-19 oli Nõukogude Liidus toodetud 100 mm õhutõrjekahur, mis võeti kasutusele 1948. aastal koos 130 mm õhutõrjekahuriga KS-30.

KS-19 on raske õhutõrjekahur, mis tänapäevaks on põhirelvastusest suuresti kadunud, sest kasutusele on võetud tõhusamad maa-õhk tüüpi raketid. KS-19 on välikahur, millel puudub oma mootor. Kahuri vedamiseks kasutati tavaliselt keskmist AT-S või rasket AT-T tüüpi suurtükitraktorit. 15-liikmeline meeskond koos laskemoonaga sõitis samal traktoril. Laskemoon oli ühes tükis ja hästi treenitud meeskond saavutas maksimaalseks laskekiiruseks 15 lasku minutis. Tule täpsus on oluliselt suurem, kui seda kasutada koos tulejuhtimisradariga (näiteks SON 9) ja tulesuunajaga PUAZO-6/19.[1]

Kahurit KS-19 saab kasutada ka maapealsete sihtmärkide laskmiseks. Kahuri tarbeks on välja töötatud ka kaks soomust läbistavat mürsku (AP-T ja APC-T), millest AP-T suudab väidetavalt läbistada 185 mm soomust 1000 meetri kauguselt.[1]

Õhutõrjekahuri KS-19 kaliiber on 100 mm ja raua pikkus on 60,7 kaliibrit ehk 6,07 m. Paigaldatud kahuri mass on 9,35 t. Mürsu mass on 15,88 kg ja see väljub kahuritorust kiirusega 900 m/s. Mürsk võib lennata 15,4 km kõrgusele. Kahuri tõstenurk on −3...+89° ja laskesektor on 360°.

Kahuri väljatöötamine käis üsna kiiresti. Katseseeria valmis 1947. aasta septembris ja samal kuul läbis ta katsetused tehases. Detsembris läbis kahur katsed polügoonil 3653 lasuga ja üht eksemplari veeti ringi 1506 km, et näha, kuidas ta transpordile vastu peab. Suuri vigu välja ei tulnud, väikesed parandati. NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsusega 2. märtsist 1948 võeti KS-19 NSV Liidu relvajõudude koosseisu ja NSV Liidu sõjatööstusministeeriumi käsuga 22. märtsist algas kahuri masstootmine. Esimene partii anti tellijale üle 1. septembril 1948.

KS-19 peakonstruktor Lev Ljuljev pälvis kahuri väljatöötamise eest samal aastal Stalini preemia esimese järgu.

Pärast sõjaväest mahakandmist on kahurid KS-19 kasutusele võetud mägedes laviinidega võitlevates organisatsioonides. Seal kasutatakse neid tänapäevani. Suuri lumemassiive tulistatakse kahurist, püüdes vallandada väikesi laviine, mille toimumise koht ja aeg on sel juhul täpselt teada. Sel juhul jäävad suured laviinid harvemaks ja laviinide tekitatav kahju samuti väiksemaks.

2007. aasta seisuga kasutatakse kahureid KS-19 14 riigis, millest Euroopas on Venemaa ja Bulgaaria, Ameerikas Kuuba ning ülejäänud 11 asuvad Aasias ja Põhja-Aafrikas. Kõige rohkem on neid kahureid Egiptuses (300) ja Alžeerias (150), ülejäänud maades alla 30.

Hiina Rahvavabariigis toodeti õhutõrjekahureid Tüüp 59, mis olid KS-19 koopiad.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 The Encyclopedia of World Military Power (1988)

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Bishop C., Drury I. The Encyclopedia of World Military Power (1988). Temple Press/Aerospace publishing. ISBN 051749597X

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]