Karevetikas

Karevetikas
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Rohevetiktaimed Chlorophyta
Klass	Ulvophyceae
Selts	Cladophorales
Sugukond	Cladophoraceae
Perekond	Karevetikas Cladophora Kütz., 1843

Karevetikas (Cladophora) on Ulvophyceae klassi kuuluv rohevetikate perekond.

Karevetikate perekond on üks liigirohkemaid roheliste makrovetikate perekondi. Liike on väga raske määrata, sest diagnostilised tunnused sõltuvad ja varieeruvad suuresti näiteks kasvukeskkonna ja vanuse tõttu.

Nimi

Karevetikad on nimetuse saanud sellest, et katsudes tunduvad nad karedana. See tuleb lima puudumisest.

Tunnused

Karevetikate niidid on harunenud ja kuni 130 µm jämedused^[1]. Selle järgi eristataksegi karevetikat rühma Spirogyra vetikatest, sest viimase niidid ei harune.

Kasvukoht

Kõrge toitelisusega järvedes, eriti neis, kuhu on kandunud palju toitaineid, moodustavad nad vees tihedaid puhmi (vaipu). Viimase tõttu on neid mõnikord kutsutud ka vaipvetikateks.

Elutsükkel

Karevetika elutsüklis on kaks mitmerakulist faasi: haploidne gametofüüt ja diploidne sporofüüt. Väliselt on mõlemad täiesti ühesugused. Selleks, et kindlaks teha, kummas arengufaasis taim parajasti on, tuleks nende kromosoome lugeda või uurida nende järeltulevat sugu. Haploidne gametofüüt toodab haploidseid gameete mitoosi käigus, diploidne sporofüüt toodab aga haploidseid spoore meioosis. Gameetide ja spooride ainus nähtav erinevus on see, et gameedil on 2 ja spooril 4 viburit.

Karevetikas kui võõrliik ja veeõitsengud

Suurde järvistusse on karevetikas sisse toodud pilsiveega ja kujunenud ohtlikuks võõrliigiks. Ta sigib seal massiliselt ning kaldale uhutud vetikamassid kolestavad liivarandu ja tekitavad lagunedes vastikut lehka, mis vähendab kaldaäärse kinnisvara väärtust. Järvest vett võtvad ettevõtted on just karevetikate tõttu pidanud miljoneid kulutama tõhusamate filtrite hankimiseks. Järvistu-äärsed kuurordid kannatavad külastajate vähenemise all: inimesed ei soovi ujuda vetikatega reostunud vees. ^[2]

Karevetikas toiduna

Laoses süüakse karevetikaid eelroana ja neid peetakse delikatessiks. Neid kasvatatakse Mekongi jõgikonnas veealustel kividel ja korjatakse 1–5 kuul aastas. Karevetikaid süüakse tihti kuivalt ja isegi toorelt, sageli koos seesamiga, neid lisatakse suppidele ja küpsetatakse.

Viited

1. M. Greenhalgh, D. Ovenden. "Euroopa magevee-elustik" (2007). Eestikeelse tõlke toimetaja H. Timm. Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk. 40.
2. Kallas räägib iseenese eest 29. juuni 2008 (inglise keeles)