Karlsson katuselt
Karlsson katuselt (ka Karlsson, Katuse-Karlsson; rootsi keeles Karlsson på taket) on väljamõeldud tegelaskuju Astrid Lindgreni lasteraamatutes.
Karlsson on väikese poisi kasvu töntsakas mehike; enda sõnul "ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimates aastates". Ta elab Stockholmis Vaasalinnas (Vasastan) neljakorruselise maja katusel korstna taga tulemüüri lähedal peidus olevas majakeses. Selja peal oleva propelleri abil saab ta lennata, propeller käivitub kõhu peal paiknevale nupule vajutamisel. Karlsson ei täpsusta, kust selline seadeldis pärit on, kuid kinnitab, et niimoodi lennata pole raske, ehkki igale "põhukotile" ta seda ei soovitaks.
Karlssoni päritolu on teadmata, kuid oma sõnul on tal vanaema, kes on maailma suurim pragaja, aga kes teda sellele vaatamata pööraselt armastab. Karlsson lisab, et tema vanaema elab majas, mitte ei jookse ööd läbi lageda taeva all ringi. Hiljem selgub Karlssoni jutust, et tema ema on "memm" ning isa Unne-Matti, kes kutsub teda mürakaruks. Karlsson meenutab seejuures juhtumit oma lapsepõlvest, kui isa teda ümber Malari järve joostes taga ajas.
Karlsson on parasjagu suurustaja, märkides sageli, et ta on ühes või teises valdkonnas maailma parim. Näiteks on Karlsson oma sõnul maailma parim lapsehoidja, maailma parim kukemaalija, maailma parim kunstlendur ning maailma parim majahoidjataltsutaja. Karlsson liialdab alatihti, ta kinnitab Väikevennale, et tal on kodus tuhat aurumasinat ning sama palju lennata armastavaid koeri, kelle kõigi nimi on Ahlberg. Ta korraldab Väikevenna korteris hulga pahandusi: viskab potilille aknast välja, korraldab veeuputuse, kustutab janu kuldkalade akvaariumist, keerab toad segamini, lõhub sulepadja, mängides, et parajasti sajab lund, ning mängib toiduga. Üksiti on Karlsson maias ja ahne. Ta sööb Väikevenna eest ära kommid, jagab kümme saiakest "võrdselt" nõnda, et Väikevennale jääb kolm ning talle seitse, ning teeb Väikevenna rahast lagedaks.
Sageli harrastab Karlsson kollitamist, nii et inimesed end tema kinnitusel surnuks peavad ehmatama. Seetarvis lõikab ta kääridega auklikuks Väikevenna vooditeki, et sellest tondirüü valmistada. Väikevenna märkuse peale, et inimesi ei maksa siiski päris lõplikult ära hirmutada, sõnab Karlsson, et ta kollitab üpris ettevaatlikult, nii et inimesed enda poolsurnuks ehmatamist vaevalt märkavad. Samuti riietab Karlsson end Krõõbiks, kes on tema sõnul peaaegu seesama, mis tont, aga märksa õelam ja ohtlikum. Kollitamise abil peletab ta korterist ka vargad, Vaasalinna tuntud hulgused Fille ja Rulle.
Karlsson tavatseb inimestelt asju laenata, ilma et ta neid plaaniks tagastada. Näiteks kõneleb ta Väikevennale, kuidas ta Lidigö turul "õunte liitmisega" tegeleb, mis tähendab teisisõnu magusate õunte näppamist. Ka on tal oma sõnul teada kindlad rõdud, kust alati vajaduse korral piima saab. Näiteks kõneleb ta ühest perekonnast, kus kasvavad kolmikud, kelle tarvis piin rõdule jahutma jäetakse. Ühel korral selgub, et üks vanamees pillas tänaval rahakoti, mille Karlsson rahumeeli üles korjas ega tagastanud omanikule. Karlsson selgitab, et kui tähelepanelikult ringi lennata, jääb ikka üht-teist silma.
Esialgu Svantessonide perekond ei usu Väikevenna Svante juttudesse Karlssoni olemasolust, kuid hiljem nad satuvad juhuslikult Karlssonit nägema ning perekond lepib kummalise mängukaaslasega, kelle pesamuna on endale leidnud. Karlsson tunneb ennast Svantessonide pere täieõigusliku liikmena, kes nõuab ühtaegu nii süüa kui ka eesukse kaudu väljaviskamist nagu tema sõnul kõiki korralikke inimesi välja visatakse.
Kuigi Karlsson seda eriti sageli välja ei näita, peab ta Väikevennast ("Nii imelik kui see ka pole, sa siiski meeldid mulle!" jm) ja tema emast lugu ("Sul on üsna armas ema, kahju ainult, et nii kitsi."). Ta on Väikevennale toeks, kui ema haigestub ning koos tirriteeritakse käreda meelega koduabilist Majasokku ning hiljem külla sõitvat Svantessonide kauget sugulast, vanapoissi onu Juliust. Karlssoni sõnul on tirriteerimine peaaegu seesama, mis irriteerimine, kuid esimene kõlab märksa põrgulikumalt. Üldse on tirriteerimine, figureerimine ja tembutamine Karlssoni kinnitusel maailma kõige paremad viisid kurjade majapidajannade taltsutamiseks. Samuti aitavat hästi see, kui inimeste eest nende saiakesed või pannkoogid ära süüa. Ta kasutab nimetatud mooduseid ka Onu Juliuse puhul.
Teose lõpus saab Karlsson rikkaks. Kohalik ajaleht kirjutab, et Vasalinnas on tihti näha ringi lendamas tundmatut objekti, mille tabajale on auhinnaks 10 000 rootsi krooni. Karlsson läheb toimetusse ise kohale ning teatab, et kogu summa tuleb talle välja maksta. Ta nõuab kogu auhinnaraha ainult viieöörilistes, topib taskud münte täis ja lubab ülejäänule hiljem aiakäruga järele tulla.
Karlssoni kehastajaid
[muuda | muuda lähteteksti]Karlssoni lugude põhjal on Eesti teatrites korduvalt tehtud lavastusi. Esimest korda lavastati "Väikevend ja Karlsson katuselt" Noorsooteatris 1967. aastal, nimiosas Enn Kraam või Uno Vark. Selle järel esietendus 1972. aastal "Karlsson tembutab jälle", nimiosas Enn Kraam või Ivo Eensalu. Ugala teatris 2010. aasta lavastuses oli nimiosas Alo Kurvits. ETV kaheosalises telelavastuses (1988) kehastas Karlssonit Anu Lamp.