Kaugem Austria

Piirikivi aastast 1768 "Vorderösterreich" vapiga Salhöhes Šveitsis

Kaugem Austria või Eespoolne Austria (saksa Vorderösterreich, varem die Vorlande) oli ühine nimi Habsburgide varajastele valdustele endises Švaabimaa hõimuhertsogkonnas Saksamaa edelaosas, sealhulgas territooriumid Alsace'i piirkonnas Reinist läänes ja Vorarlbergis.

Pärast seda, kui Habsburgide fookus liikus 1278. aasta Marchfeldi lahingu kiiluvees Habsburgi linnuselt Austriale, läks territoriaalne ülemvõim (v.a Vorarlbergis) järk-järgult Šveitsi konföderatsioonile, samuti Prantsusmaale, Baierile, Württembergile ja Badenile.

Asend

[muuda | muuda lähteteksti]

Kaugem Austria koosnes peamiselt Sundgau territooriumist koos Belforti linnaga Lõuna-Alsace'is ja külgnevast Breisgau piirkonnast Reinist idas, sealhulgas Freiburgist pärast aastat 1368. Valitsetuna Habsburgide residentsist Ensisheimis Mühlhauseni lähistel, ulatusid arvukad hajutatud territooriumid Ülem-Švaabimaalt Allgäu piirkonda idas, kusjuures suurim oli Burgau markkrahvkond Augsburgi ja Ulmi linna vahel. Habsburgide monarhia ajal kutsuti neid naljatamisi "keiserliku kotka sabasulgedeks". Mõnd Habsburgide valdust Vorarlbergis peeti ka Kaugema Austria osaks, kuigi neid hallati ajutiselt otse Tiroolist.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Habsburgide algsed koduterritooriumid, Aargau koos Habsburgi linnusega ja palju teisi esmavaldusi lõuna pool Kõrg-Reini ja Bodeni järve, kaotati juba 14. sajandil laienevale Šveitsi konföderatsioonile pärast Morgarteni (1315) ja Sempachi (1386) lahinguid. Neid territooriume ei peetud kunagi Kaugema Austria osadeks — väljaarvatud Fricktali piirkond ümber Rheinfeldeni ja Laufenburgi, mis jäi Habsburgide valdusse aastani 1797.

Aastatel 1406–1490 kuulus Kaugem Austria koos Habsburgide Tirooli krahvkonnaga Ülem-Austria alla (Oberösterreich, mitte segi ajada tänapäevase Ülem-Austria liidumaaga). Aastatel 1469–1474 andis ertshertsog Sigismund suuri osi Burgundia hertsogile Charles Südile pandiks.

Vestfaali rahuga aastal 1648 sai Sundgau Prantsusmaa osaks. Pärast Osmanite sõdu julgustati paljusid Kaugema Austria asukaid rändama ja asuma äsjaomandatud Transilvaania piirkonda, need inimesed said hiljem tuntuks kui Doonau švaabid. 18. sajandil omandasid Habsburgid mõned väikesed uued Švaabi territooriumid, nagu Tettnangi aastal 1780.

Saksa-Rooma riigi reorganiseerimisega Prantsuse revolutsioonisõdade jooksul anti enamus Kaugemast Austriast, sealhulgas Breisgau, 1801. aasta Lunéville'i rahulepinguga kompensatsioonina endisele Modena ja Reggio hertsogile Ercole III d'Estele, kes siiski kaks aastat hiljem suri. Tema pärija oli tema väimees ertshertsog Ferdinand Karl, keiser Franz II onu.

Pärast Austria kaotust Austerlitzi lahingus ja Pressburgi rahu aastal 1805 lõpetati Kaugem Austria täielikult ning endised Habsburgide territooriumid anti Badeni suurhertsogkonnale (Breisgau), Württembergi kuningriigile (Rottenburg ja Horb) ja Baieri kuningriigile (Weitnau, Günzburg, Weißenhorn), preemiaks nende liidu eest Napoleoni Prantsusmaaga. Väikesed valdused läksid Hohenzollern-Sigmaringenile ja Hesseni suurhertsogkonnale. Fricktalist sai aastal 1799 Prantsuse protektoraat ja aastal 1802 Helveetsia vabariigi osa, liidendati järgmisel aastal Šveitsi Aargau kantonisse.

Pärast Napoleoni alistamist oli Viini kongressil arutelu kogu Vorlande tagastamisest Austriale, kuid lõpuks tagastati Austria kontrolli alla ainult Vorarlberg, kui välisminister Klemens Wenzel Lothar von Metternich ei tahtnud Lõuna-Saksa riikide valitsejaid solvata ja lootis, et Austria eelisseisundi eemaldamine Reinilt vähendab pingeid Prantsusmaaga.

Haldusjaotus

[muuda | muuda lähteteksti]

1790. aastal jaotati Kaugem Austria kümneks ringkonnaks (Oberämter):

Kaugema Austria territooriumid, pärast Sundgau kaotust aastal 1648.

Habsburgidest valitsejad

[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitiliselt valdasid Kaugema Austria territooriume aastast 1278 alates Habsburgidest Austria (erts-)hertsogid. Alates 1379. aasta Neubergi lepingust langesid need kõik koos Kärnteni, Steiermargi, Kraini ja Tirooliga Leopoldi liinile:

Edasi jagunes Sise-Austria pärusvalduseks (Kärnten ja Steiermark) ning Ülem-Austriaks (Tirool ja Kaugem Austria), mida valitsesid:

  • Friedrich IV, Wilhelmi noorem vend, 1406–1439 (Kaugema Austria regent aastast 1402)
  • Friedrich V, Wilhelmi vennapoeg, Sise-Austria valitseja, 1439–1446 (regent)
  • Sigismund, Friedrich IV poeg, 1446–1490

1490. aastal taasühendati kõik Habsburgide valdused Friedrich V valitsemise alla, Saksa-Rooma keiser aastast 1452. Pärast keiser Ferdinand I surma aastal 1564 päris Kaugema Austria ja Tirooli tema teine poeg:

1619. aastal taasühendati Habsburgide pärusvaldused keiser Ferdinand II valitsemise alla. Ta andis Kaugema Austria oma nooremale vennale:

1665. aastal taasühendati Habsburgide maad lõpuks keiser Leopold I valitsemise alla.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]