Kyrillose ja Methodiose ühing

Mõkola Kostomarovi "Ukraina rahva tekkimise raamatu" tiitelleht (1921. aasta väljaanne)

Kyrillose ja Methodiose ühing[1] (ukraina keeles Кирило-Мефодіївське товариство, ka Україно-слов'янське товариство või Кирило-Мефодіївське братство) oli Kiievis 1845. aastal asutatud ukraina rahvuslik organisatsioon.[2] Ühing sai nime slaavi tähestikule aluse pannud kreeka piiblitõlkijate, pühade Kyrillose ja Methodiose järgi.

Ühingu rajamise eestvedaja oli ajaloolane Mõkola Kostomarov. Koos Vassil Bilozerskõi ja Mõkola Gulakiga koostas ta ühingu põhikirja.[2]

Põhikirja järgi oli ühingu eesmärk ühiskonna muutmine lähtudes õiglusest, vabadusest, võrdsusest ja vendlusest. Selle saavutamiseks peeti vajalikuks pärisorjuse kaotamist ja võrdseid õigusi kõigile Vene keisririigi provintsidele. Ühingu liikmed pidasid oluliseks ka rahvahariduse suuremat levikut. Kuna ühing loodi slavofiilse ideoloogia alusel, siis võeti üheks eesmärgiks, et kõigil slaavi rahvastel oleks võrdsed võimalused oma keele ja kultuuri arendamiseks. Ukrainal pidi seejuures olema juhtiv roll ning kõigi slaavlaste esinduskogu pidi asuma Kiievis.[3]

Lisaks põhikirjale oli ühingu üheks alustekstiks Kostomarovi "Ukraina rahva tekkimise raamat" (ukraina keeles "Книзі буття українського народу"), mis oli koostatud Adam Mickiewiczi "Poola rahva ja poola teekonna raamatu" (poola keeles "Księgi narodu polskiego i pielgrzymstwa polskiego") eeskujul.[3]

Ühingul arvatakse lühikese tegutsemisaja vältel olevat olnud ligikaudu 100 liiget.[3] Selle liikmeskonna moodustasid valdavalt Kiievi ja Harkivi ülikoolide üliõpilased ja töötajad. Lisaks Kostomarovile, Bilozerskõile ja Gulakile oli ühingus oluline roll veel Tarass Ševtšenkol, Georgi Andruzkõil ja Panteleimon Kulišil.[2] Ühingus tekkis kaks suunda: Kostomarov, Bilozerskõi ja paljud teised pooldasid liberaalseid reforme, samas kui Ševtšenko esindas revolutsioonilist suunda. Kahe pooluse vahele jäid näiteks Gulak ja Oleksandr Navrotskõi.[3]

1847. aasta alguses, enne kui ühing jõudis aktiivselt tegutsema asuda, anti sellest võimudele teada ning sama aasta märtsis selle liikmed arreteeriti. Enamik ühingu liikmeid pääses kergete karistustega, sest tsaarivõim ei soovinud protsessile liigset tähelepanu pöörata ja sellega riigivastaste meeleolude levimist soodustada.[3] Ševtšenko, kes lisaks ühingusse kuulumisele oli tuntust kogunud tsaarivastase luulega, saadeti erinevalt teistest liikmetest määramata ajaks pagendusse Orenburgi.

Tuntumad liikmed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Vassil Bilozerskõi (ajakirjanik ning kultuuri- ja poliitikategelane)
  • Mõkola Gulak (matemaatik, ajaloolane ja filosoof)
  • Mõkola Kostomarov (ajaloolane ja luuletaja)
  • Panteleimon Kuliš (ukraina keele esimese foneetilise tähestiku looja)
  • Opanass Markevõtš (folklorist ja etnograaf)
  • Georgi Andruzkõi (ühiskonnategelane, luuletaja ja õpetlane)
  • Oleksandr Navrotskõi (ühiskonna- ja kultuuritegelane, luuletaja ja tõlkija)
  • Dmõtro Põltšõkov (pedagoog, ühiskonna- ja kultuuritegelane)
  • Ivan Posjada (ühiskonnategelane ja pedagoog)
  • Mõkola Savõtš (majandusteadlane)
  • Oleksandr Tulub (ühiskonnategelane ja pedagoog)
  • Tarass Ševtšenko (luuletaja, proosakirjanik ja kunstnik)

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Sergei Issakov. Suur ukraina poeet ja Eesti. T. Ševtšenko 150. sünnipäeva puhul. – Looming 1964, nr 3, lk 444–452, siin lk 445.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Р.Г. Симоненко. "КИРИЛО-МЕФОДІЇВСЬКЕ ТОВАРИСТВО, Україно-слов'янське товариство, Кирило-Мефодіївське братство" (ukraina).
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Ivan Koshelivets. "Cyril and Methodius Brotherhood". Encyclopedia of Ukraine (inglise).