LK II
Leichter Kampfwagen II
| |
|---|---|
| LK II tehnilised andmed | |
| Pikkus | 5,06 m |
| Laius | 1,95 m |
| Kõrgus | 2,50 m |
| Kaal | 8,9 t |
| Kiirus | maastikul ? km/h maanteel 14..18 km/h |
| Käiguvaru | maanteel ? km/h maanteel 65–70 km |
| Suurtükk | 57 mm Sokol või 37 mm Krupp |
| Kuulipildujad | (2x7,92 mm MG08/15) |
| Soomus | 8–14 mm |
| Mootor | 4 silindriline Daimler-Benz Model 1910 |
| Mootori võimsus | 60 hj |
| Meeskond | 3 inimest |
LK II ehk Leichter Kampfwagen II ('kerge lahingumasin') oli Saksamaa Esimese maailmasõja lõpus valminud kergetank ja LK I edasiarendus. Sellest valmistati kaks prototüüpi ja pärast katseid telliti 580 masinat. Seda tellimust suurendati mitu korda.[1] Enne sõja lõppu ühtegi masinat teenistusse ei jõudnud. [2][3]
Tehnilised andmed
[muuda | muuda lähteteksti]LK II loojaks oli Joseph Vollmer, kes pidas kergetanke perspektiivikamaks, kui samal ajal arendatavat K-Wagenit. Erinevalt LK I-st LK II torn ei liikunud. Relvastuseks pidi saama 57 mm või 37 mm kahur, kuigi plaaniti ka ühe-kahe 7,92 mm MG08/15 kuulipildujaga versiooni. Soomus oli ees, külgedel ja taga 12–14 mm paks, peal 8 mm ja põhjal 3 mm. Tankil oli kaks 150-liitrist bensiinipaaki, mis võimaldasid ilma tankimata läbida 60–70 kilomeetrit. Bensiinibaake kaitses eraldi 8 mm soomus. LK II suutis ületada 2 meetri laiusi kraave, kuid leiti, et väga segipaisatud maastikul ta hakkama ei saa.[1] Mootoriks oli 4-silindriline Daimleri bensiinimootor võimsusega 60 hj (44,7 kW), mis eri andmetel andis maksimaalseks kiiruseks 14 km/h[1], 16 km/h[2] või 18 km/h.[2]
Pärast sõda
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast sõda õnnestus sakslastel valminud tanke liitlaste relvakontrolli eest peita. Seda, kui palju masinaid sakslased tootsid, ei ole täpselt teada, aga 1921 [1] müüdi Rootsile salaja 10 masinat 100 000 krooni eest.[2] Rootsis pandi need mõningaste modifikatsioonidega Stridsvagn m/21 (Strv m/21) nime all kokku. Seal paigaldati tankile pöörlev torn ja 6,5 mm kuulipilduja. Meeskond koosnes 4 mehest ja tankis oli ka raadio.
Selle põhjal loodi 1929. aastal Stridsvagn m/21-29, millel oli tornis 37 mm kahur või kaks kuulipildujat. Jõuallikana kasutati võimsamat Scania-Vabis mootorit.[4]
Ka Ungari ostis 1920. aastal alguses ühe, siis teise ja lõpuks veel 12 tanki, kokku 14 tükki. Kõik tankid anti Budapestis paiknevale Ungari Politsei Värvatute Koolile (RUISK). Tanke hoiti kuni 1928. aastani raudteevaguneis peidus ja 1930. aastate alguses olid pooled neist veel kasutuskõlblikud. [1]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Rainer Strasheim. "The Leichte Kampfwagen (LK) Series of German Tanks" (Inglise k.). Originaali arhiivikoopia seisuga 29. jaanuar 2011.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Chant, Christopher (2002). World Encyclopedia of the Tank. Second edition. Inglismaa: Sutton Publishing. Lk 46. ISBN 0750931477.
- ↑ Õun, Mati (1998). Wermachti tankid. Väike tankiõpik vana sõjatehnika huvilisele. Tallinn: Tammiskilp. Lk 5.
- ↑ "Achtung Panzer: First Panzers 1917–1918" (Inglise k.). Originaali arhiivikoopia seisuga 10. jaanuar 2010.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
_crowned.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}