Mina ja Sina

"Mina ja Sina" (originaalpealkirjaga "Ich und Du") on Martin Buberi filosoofiline teos, mis ilmus 1923.

Tekkelugu

Algselt pidi sellest raamatust saama esimene osa suuremas filosoofilises teoses. 1916. aastal visandas Buber järgmise plaani: "I. Mina ja Sina. (1. Sõna, 2. Ajalugu, 3. Jumal). II. Usuelu algsed vormid (1. Maagia, 2. Ohverdamine, 3. Müsteerium, 4. Palve). III. Jumala tundmine ja Jumala Seadus (1. Müüt, 2. Dogma, 3. Seadus, 4. Õpetus). IV. Isiksus ja Kogukond (1. Rajaja, 2. Preester, 3. Prohvet, 4. Reformaator, 5. Üksiklane). V. Vägi ja Riik." See plaan jäi ellu viimata, kuigi Buber käsitles kõiki nimetatud teemasid teistes teostes.

Raamat on kirjutatud spetsiifilises keeles. Buberi laused on viimistletud ja aforistlikud. Ta just nagu mediteerib, et taibata inimestevahelise suhtlemise saladust.

Eelkäijad

Buber nimetab oma eelkäijana Mina-Sina-suhte universaalsuse mõistmisel Ludwig Feuerbachi, kelle meelest tõeline dialektika ei ole mitte üksildase mõtleja monoloog iseendaga nagu Hegelil, vaid Mina ja Sina vaheline dialoog. Feuerbachi järgi on filosoofia ainsaks, universaalseks ja kõrgemaks objektiks inimene. Buberi meelest viib inimese jumalikustamine Feuerbachil aga välja pseudomüüdilise konstruktsioonini, mis transtsendentse Jumala asendab aseainega. Buberi sõnul on inimene omaette lihtsalt inimene, aga inimene koos inimesega (Mina ja Sina) on Jumal.

Mina ja Sina suhtest räägib ka Wilhelm von Humboldt. Tema on Minast lihtsalt erinev, lihtsalt mitte-Mina. Ent Sina on Minale vastandatud Tema. Mina ja Tema põhinevad vastavalt sise- ja välistajul, Sina aga kätkeb valiku spontaansust. Sina on mitte-Mina, mis ei laiene kogu olevale, vaid piirdub tegevusega, milles ühiselt osaletakse. Tema ei ole mitte üksnes mitte-Mina, vaid ka mitte-Sina. Sõprus, armastus ja igasugune vaimne ühtsus sünnivad Teise ja Mina ühendusest, mida vahendab keel. Nii kehalisuses, tajus kui ka mõtlemises püüdleb inimene Minale vastava Sina poole.

Ferdinand Ebner ütleb teoses "Sõna ja vaimsed reaalsused" (1921), et inimese üksindust maailmas saab ületada üksnes Mina-Sina-suhe Jumalaga. Jumal on tõelise Mina tõeline Sina. Inimese Mina leiab konkreetsuse suhtes Jumalaga. Buber heidab Ebnerile ette, et too ei suuda avastada Sina inimeses.

Ka Franz Rosenzweig räägib raamatus "Lunastuse täht" (1921) Minast ja Sinast. Mina ja Sina suhe on suhe Jumala ja loodu vahel. Selle suhte olemasolu sõltub jumaliku armastuse olemasolust. Kui armastav hing kuuleb suletud iseduse üksinduses Jumala kutset "Kus sa oled?", siis hinge vastus "Siin ma olen" ongi Mina. Keel on Jumala ilmutuse sümbol: Jumala teed ei ole inimese teed, Jumala mõtted ei ole inimese mõtted, ent Jumala sõna on ka inimese sõna. Sõnas avanev tõde teeb inimese teadlikuks sidemest kogu maailmaga. Lunastust ei vaja üksnes inimene, vaid kõik olev. Armastusest Jumala vastu sünnib armastus ligimese vastu, mis muudab maailma Meie kõikainsuseks. Rosenzweig kritiseeris Sina ja Selle teravat vastandust Buberil, leides, et Selle maailma eitamine viib kultuuriväärtuste eitamisele.

Judaistlikud motiivid

...

Teos koosneb kolmest osast.

Kokkuvõte

Esimene osa

"Maailm on inimesele kahetine, nii nagu kahetine on inimese hoid.

Inimese hoid on kahetine, nii nagu kahetised on alussõnad, mida ta saab lausuda.

Alussõnad ei ole üksiksõnad, vaid sõnapaarid.

Üks alussõna on sõnapaar Mina-Sina.

Teine alussõna on sõnapaar Mina-See; sealjuures võib sõna See asemel olla ka sõna Tema, ilma et alussõna sellest muutuks.

Nõnda on ka inimese Mina kahetine.

Sest alussõnas Mina-Sina ei ole Mina seesama mis alussõnas Mina-See.

Alussõnad ei väljenda midagi, mis oleks olemas väljaspool neid, vaid lausutuna panevad nad aluse olemasolule.

Alussõnu lausutakse olemusega.

Kui lausutakse Sina, siis lausutakse ka Mina sõnapaarist Mina-Sina.

Kui lausutakse See, siis lausutakse ka Mina sõnapaarist Mina-See.

Alussõna Mina-Sina saab lausuda üksnes kogu olemusega.

Alussõna Mina-See ei saa iialgi lausuda kogu olemusega.

Pole olemas lihtsalt Mina, on ainult Mina alussõnas Mina-Sina ja Mina alussõnas Mina-See.

Kui inimene lausub Mina, mõtleb ta emba-kumba. Kui ta lausub Mina, on kohal see Mina, kumba ta mõtleb. Ka siis, kui ta lausub Sina või See, on kohal Mina emmast-kummast alussõnast.

Olla Mina ja lausuda Mina on üks. Lausuda Mina ja lausuda emba-kumba alussõna on üks.

Kes lausub alussõna, läheb sõnasse sisse ja püsib seal.

Inimolendi elu ei püsi üksnes sihiliste tegusõnade ringis. Ta ei koosne üksnes tegevustest, millel on miski objektiks. Ma tajun midagi. Ma aistin midagi. Ma kujutlen midagi. Ma tahan midagi. Ma tunnen midagi. Ma mõtlen midagi. Kõik see ja muu taoline ei ole mitte ainus, millest inimolendi elu koos seisab.

Kõik see ja muu taoline kokku on aluseks Selle riigile.

Aga Sina riigi alus on teine.

Kes lausub Sina, sellel pole miskit objektiks. Sest kus on miski, seal on teine miski, iga See piirneb teise Seega, ja See ongi ainult seeläbi, et piirneb teiste Seedega. Kus aga lausutakse Sina, seal miskit pole. Sina ei piirne.

Kes lausub Sina, sellel pole miskit, sellel pole mitte midagi. Aga ta püsib suhtes."

Kogemine, teadasaamine, tegeleb asjade pealispinnaga ega vii meid asjade endiga kokkupuutesse. "Maailm kui teadmiskogemus kuulub alussõna Mina-See juurde. Alussõna Mina-Sina paneb aluse suhte maailmale."

Suhte maailmal on kolm sfääri: elu loodusega, elu inimestega ja elu vaimsete olenditega. Kreatuurid ei jõua meieni ning "meie Sina-ütlemine neile jääb keele lävele pidama". Suhtes inimestega on Sina andmine ja vastuvõtmine vastastikune ja keeleline. Suhe vaimsete olenditega on küll "pilve sisse mähitud", kuid ilmutab end, "on keeletu, aga loob keelt". Kuuldamatule kutsele vastame mõtte ja teoga. Kõigis neis kolmes sfääris oleme suhtes igavese Sinaga.

Suhe on vastastikkus. Oma suhtes puuga kohtun ma puu enesega kui tervikuga, mitte puu hinge ega drüaadiga.

"Kui ma ütlen inimesele alussõna Mina-Sina, siis ei ole ta asi asjade seas ega koosne asjadest. Ta täidab taevalaotuse, kõik muu elab tema valguses. Inimest, kellele ma ütlen Sina, ma ei koge. Aga ma olen temaga suhtes, pühas alussõnas. Alles siis, kui ma sealt välja astun, kogen ma teda jälle. Kogemine on Sina-kaugus.

Suhe võib püsida ka siis, kui inimene, kellele ma Sina ütlen, oma kogemuses seda ei kuule. Sest Sina on rohkem, kui See teab. Sina teeb rohkem, ja temaga juhtub rohkem, kui See teab. Siia ei ulata pettus: siin on Tegeliku Elu häll."

Kunst sünnib siis, kui inimene oma olemusega ütleb alussõna Mina-Sina vormile, mis tahab inimese läbi teoseks saada. See olemustegu kätkeb ohvrit ja riski. Ohverdatakse võimaluste lõputus. Risk seisneb selles, et kui ma ei pane mängu oma tervikolemust, siis teos puruneb või purustab minu. Vaimuvormi, mis tahab teoks saada, ei ole mul võimalik teada saada ega kirjeldada, vaid ma saan ta üksnes teoks teha. Ja ometi on see vorm selgem kui kogu kogemuse selgus. Ta on mulle ligi, kuigi mitte objektina. Ta toimib minule nii nagu mina talle. "Loomine on ammutamine, leiutamine on leidmine. Vormimine on päevavalgele toomine." Ma viin vormi Selle maailma. Ometi saab teda Sinana näha.

Sinalt ei saada midagi teada, ja temast ei teata midagi muud kui kõike.

Sina tuleb mulle vastu armust, otsimisega teda ei leia. Aga see, et ma talle alussõna ütlen, on minu olemuse tegu. See kohtamine on ühtaegu valitud olemine ja valimine.

Alussõna Mina-Sina saab lausuda üksnes kogu olemisega. Koondumine ja sulandumine kogu olemuseks ei saa kunagi toimuda minu läbi ega saa kunagi toimuda ilma minuta. "Minaks saan Sina najal; Minaks saades lausun Sina."

"Kogu tegelik elu on kohtamine."

"Suhe Sinaga on vahetu. Mina ja Sina vahel ei ole mõistelisust, eelteadmist ega fantaasiat; ja mälu ise teiseneb, sest ta kukub eraldatusest terviklikusse. Mina ja Sina vahel ei ole eesmärki, himu ega ennetust; ja igatsus ise teiseneb, sest ta kukub unistusest ilmingusse. Igasugune vahend on takistus. Ainult seal, kus igasugune vahend on lagunenud, leiab aset kohtumine."

Suhte vahendituse ees muutub kõik vahendatu tähtsusetuks. Pole enam tähtis seegi, kas minu Sina on juba on teiste Minade See või võib minu olemusteo läbi selleks alles saada. Sest piir ei lähe tegelikult mitte kogemuse ja mittekogemuse, antu ja mitteantu, olemise maailma ja väärtuste maailma, vaid oleviku ja objekti vahelt.

Tõeline olevik on vaid niivõrd, kui on ligiolu, kohtumine, suhe. Olevik sünnib vaid Sina ligiolevaks saamise kaudu.

Alussõna Mina-See Minal ei ole olevikku, vaid üksnes minevik. "Teiste sõnadega: seni kuni inimene rahuldub asjadega, mida ta kogeb ja kasutab, elab ta minevikus, ja tema hetkel puudub presents. Tal ei ole muud kui objektid; objektid aga seisnevad olnuses." Olevik on ligiolev ja ligijääv; objekt ei ole kestvus, vaid seisak.

Ei aita põgenemine ideede maailma. "Ideed ei trooni meie peade kohal, nagu nad ka ei ela meie peades; nad liiguvad meie seas ja astuvad meile ligi..."

Vahetu suhe on vastasolevale toimimine. "[k]unsti olemustegu määrab protsessi, milles vormist saab teos." Kohtumine täidab vastasoleva, nii et see saab asjade maailmas lõputult edasi toimida, saades Selleks ja jälle Sinaks. Ta kehastub ruumitu ja ajatu oleviku voost olelusse. Inimesele toimimise puhul peetakse olemusakti enamasti ekslikult tundeliseks. Tunded saadavad armastust, kuid ei konstitueeri seda. Need tunded võivad olla väga erinevad. "Tundeid "omatakse"; armastus toimub. Tunded elavad inimeses; aga inimene elab oma armastuses." Armastus ei ole Mina küljes, Mina sisu ega objekt, vaid on Mina ja Sina vahel. Kes seda ei tea, see ei tea, mis on armastus, kuigi ta omistab oma tunded armastusele. Armastus on maailmalik toimimine. Armastuses nägija ees on inimesed argiaskeldusest lahti, tegelikud ja Sinad, eksklusiivsuses, mis aitab, tervendab, kasvatab, ülendab, lunastab. "Armastus on Mina vastutus Sina ees: selles seisneb see, mis ei saa seisneda mitte mingis tundes, kõikide armastajate võrdsus, pisimast suurimani ja õndsas turvalisuses olijast, kelle elu on armastatud inimese elus otsustatud, eluajaks maailma ristile lööduni, kes suudab ja julgeb tohutut: inimesi armastada."