Modulor on šveitsi päritolu prantsuse arhitekti ja maalikunstniku Le Corbusier' (1887–1965) aastatel 1942–1955 välja arendatud proportsioonisüsteem, mille eesmärgiks oli anda arhitektuurile inimese mõõtudel põhinev matemaatiline alus. Idee arhitektuuri aluseks olevast proportsioonisüsteemist esineb juba Vitruviusel.
1948. aastal avaldatud Modulori võib pidada arhitektuuri ajaloo ja teooria üheks märkimisväärsemaks saavutuseks. 1955. aastal täiustas Corbusier proportsioonisüsteemi nii, et see sai kogu tema hilisema arhitektuuriloomingu aluseks.
Modulor põhineb inimese mõõtudel ja kuldlõikel.
Algseks põhimõõduks oli 175 cm kui keskmine prantsuse mehe pikkus, kuid 1946. aastal sai põhimõõduks 183 cm, mis vastas kuuele jalale, kuna "inglise kriminaalromaanides on nägusad mehed, nagu politseinikud, alati kuus jalga pikad". Põhimõõdust on tuletatud geomeetriline jada, n-ö punane seeria, mille liikmed on omavahel kuldlõikesuhtes: ..., 183, 113 (nabakõrgus), 70, 43, 27 cm.
Punase seeria väärtusi kahekordistades on saadud n-ö sinine seeria: ..., 226 (mehe pikkus maast üles sirutatud sõrmeotsteni), 140, 86, 54 cm.
Modulori esimeseks rakenduseks on Le Corbusier' projekteeritud Marseille's asuv "elamisüksus" (Unité d'Habitation à Marseille), mis on ehitatud täielikult Modulori proportsioonisüsteemis. Järgmised "elamisüksused" asuvad Firminys, Briey-en-Forêt's, Nantes'is ja Berliinis. Kuna Berliinis ei tohtinud elamuehituse reeglite tõttu suuremat osa Modulori proportsioonisüsteemist kasutada, siis Le Corbusier lõpuks loobus projekteerimisest.
Modulori näiteid leidub ka La Tourette'i kloostri puhul. Kloostrisse on ehitatud 100 mungakongi, igaüks kõrgusega 226 ja laiusega 183 cm.
Modulori kriitikud leiavad, et Le Corbusier' valitud mehe pikkuse standardmõõtkava ei vasta antropomeetriale ning on valitud ainult matemaatilise mugavuse tõttu. Samuti kritiseeritakse seda, et naise keha ei mängi Modulori puhul mingit rolli, sest selle proportsioonid on teistsugused.
