Naiste male maailmameistrivõistlused

Naiste male maailmameistrivõistlused (inglise keeles Women's World Chess Championship) on naiste maailmameistrivõistlused males. Nende võitjast saab naiste male maailmameister.

Rahvusvaheline Maleföderatsioon (FIDE) asutati 1924. aastal. Erinevalt meeste esivõistlustest maailmameistri tiitlile, hakati FIDE initsiatiivil korraldama maleturniire naiste maailmameistri väljaselgitamiseks üsna varakult – 1927. aastal.

MM-i turniirid 1927–1939

Enne teist maailmasõda jõuti pidada 7 MM-i turniiri (1927, 1930, 1931, 1933, 1935, 1937, 1939). Need korraldati paralleelselt maleolümpiaga samas paigas. Kõik turniirid võitis Vera Menchik veenva eduga. Vaid ühe viigi tegi ta 1927. aastal MM-il Londonis ja 1930. aastal Hamburgis; 1931. aastal Prahas ja 1933. aastal Folkestone'is võitis Menchik kõik partiid.

1927. aastal Londonis sai Menchiku järel teise koha Katarina Beskow (Rootsi) ja kolmanda Paula Wolf-Kalmar (Austria). 1930. aastal Hamburgis ja 1931. aastal Prahas tuli Menchiku järel teiseks Wolf-Kalmar. 1937. aastal MM-il Stockholmis teiseks jäänud Clarice Benini (Itaalia) kaotas võitjale 4 punktiga. 3.–4. kohta jagasid Milda Lauberte (Läti) ja Sonja Graf (Saksamaa). 1939. aastal Buenos Aireses teiseks jäänud Graf kaotas võitjale 2 punktiga. Läti maletaja Lauberte, kes Menchikuga mängis viiki, saavutas 6. koha.

1937. aastal toimus Semmeringis lisaks MM-turniirile veel MM-tiitlimatš Menchiku ja Sonja Grafi vahel, mille Menchik võitis ülekaalukalt. See peeti juulis, kuu aega enne 6. MM-i turniiri Stockholmis.

MM-i turniir 1949/1950

Ljudmõla Rudenko, maailmameister 1950–1953

Pikemalt artiklis Naiste male maailmameistrivõistlused 1949/1950

Valitsev maailmameister Vera Menchik hukkus teises maailmasõjas. Sõjajärgsed esimesed naiste maailmameistrivõistlused korraldati aastavahetusel 1949/1950 (detsembrist jaanuarini) Moskvas. Üle poole aja turniist juhtis prantslanna Chantal Chaudé de Silans, kuid turniiri lõpupoole väsis ja lasi Nõukogude neliku endast ettepoole. Maailmameistriks tuli Ljudmõla Rudenko, teise koha sai Olga Rubtsova, 3.–4. kohta jagasid Jelizaveta Bõkova ja Valentina Belova.

Sealtpeale korraldati naiste maailmameistrivõistlusi sarnaselt meeste MM-i korraldusega, st MM-tsükli jooksul selgitati välja tiitlipretendent, kes mängis tiitlimatši valitseva maailmameistriga. Tsükkel hõlmas tavaliselt kolm aastat.

Tiitlipretendendi väljaselgitamine 1951–1999

Aastatel 1951–1969 pääsesid tsooniturniiride paremad otse pretendentide turniirile. Selle võitja sai õiguse kohtuda MM-tiitlimatšis valitseva maailmameistriga. Erandlik juhtum oli 1955. aastal, kui pretendentide turniiri võitis Olga Rubtsova. FIDE otsustas MM-tiitlimatši asemel korraldada 1956. aastal matšturniiri maailma kolme tugevaima maletaja (Jelizaveta Bõkova, Ljudmila Rudenko ja Rubtsova) vahel. Selle võitis Olga Rubtsova ja tuli maailmameistriks.

Aastatel 1970–1975 pääsesid tsooniturniiride paremad mängima tsoonidevahelisele turniirile, mille kolm paremat lülitati koos viimase MM-tiitlimatši kaotajaga pretendentide matšturniiri koosseisu. Pretendentide finaalmatši võitja sai õiguse kohtuda MM-tiitlimatšis valitseva maailmameistriga.

Aastatel 1976–1984 pääsesid tsooniturniiride paremad mängima kahele tsoonidevahelisele turniirile, mille kolm paremat (3 + 3) lülitati koos viimase MM-i pretendentide finaalmatši kaotaja ja tiitlimatši kaotajaga pretendentide matšturniiri koosseisu. Pretendentide finaalmatši võitja sai õiguse kohtuda MM-tiitlimatšis valitseva maailmameistriga.

Aastatel 1985–1991 pääsesid tsoonidevaheliste turniiride paremad taas pretendentide turniirile (matšturniiri asemel).

Aastatel 1992–1999 pääsesid tsooniturniiride paremad mängima ainsale tsoonidevahelisele turniirile, kus rakendati šveitsi süsteemi. Turniiri 6–7 paremat lülitati koos viimase MM-i pretendentide finaalmatši kaotaja ja viimasel pretendentide turniiril teise-kolmanda koha saanutega pretendentide turniiri koosseisu. Pretendentide turniiri kaks paremat mängisid omavahel matši õigusele kohtuda MM-tiitlimatšis valitseva maailmameistriga.

Pretendentide turniiride võitjad (1951–1999)

Pikemalt artiklis Naiste pretendentide turniir

Pretendentide turniiride võitjad (1951–1969)
Pretendentide finaalmatšide võitjad (1970–1984)
Pretendentide turniiride võitjad (1985–1991)
Pretendentide finaalmatšide võitjad (1992–1999)

Maailmameistri selgitamine alates 2000

2000. aastal muudeti kardinaalselt MM-korraldust: korraldati ELO-reitingu alusel komplekteeritud 64 osavõtjaga MM-turniir, kus mängiti nokautsüsteemis. Turniiri kaks edukamat mängisid neljast partiist koosneva finaalmatši. Võitja kuulutati maailmameistriks.

2011. aastal muudeti MM-korraldust. Jätkati MM-turniiri läbiviimist, mille võitja tuli maailmameistriks, kuid uuendusena sätestati, et FIDE grand prix' sarja võitja saab õiguse kohtuda MM-tiitlimatšis valitseva maailmameistriga.

MM-turniiri võitjad (maailmameistrid) 2000–2010

2000 – Xie Jun (võitis finaalis Qin Kanyingit)
2001 – Zhu Chen (võitis finaalis Aleksandra Kostenjukki)
2004 – Antoaneta Stefanova (võitis finaalis Jekaterina Kovalevskajat)
2006 – Xu Yuhua (võitis finaalis Alissa Galljamovat)
2008 – Aleksandra Kostenjuk (võitis finaalis Hou Yifanit)
2010 – Hou Yifan (võitis finaalis Ruan Lufeid)

FIDE naiste grand prix' sarja võitjad (alates 2011)

2011 – Humpy Koneru, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Hou Yifaniga
2012 – Hou Yifan, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Anna Ušeninaga
2014 – Hou Yifan, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Marija Muzõtšukiga
2016 – Ju Wenjun, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Tan Zhongyjga

MM-turniiri võitjad (maailmameistrid) alates 2012

2012 – Anna Ušenina (võitis finaalis Antoaneta Stefanovat)
2015 – Marija Muzõtšuk (võitis finaalis Natalija Pogoninat)
2017 – Tan Zhongyi (võitis finaalis Anna Muzõtšukki)
2018 – Ju Wenjun (kaitses tiitlit võites finaalis Jekaterina Lagnot)

Pretendentide turniiride võitjad (2019–)

Pikemalt artiklis Naiste pretendentide turniir

2019 – Aleksandra Gorjatškina, sai õiguse jaanuaris 2020 toimuvale tiitlimatšile maailmameistri Ju Wenjuniga

Aleksandra Kostenjuk, maailmameister 2008–2010
Anna Ušenina, maailmameister 2012–2013
Marija Muzõtšuk, maailmameister 2015–2016
Tan Zhongyi, maailmameister 2017–2018

Naiste male maailmameistrid

Pikemalt artiklis Naiste male maailmameister

Esimene maailmameister Vera Menchik hoidis maailmameistri tiitlit kuni surmani 1944. aastal. Alates 1950. aastast valitsesid naiste maletroonil rohkem kui nelikümmend aastat Nõukogude Liidu maletajad; kuulsaim neist oli Nona Gaphrindašvili (gruusia naismaletajate käes oli maailmameistritiitel ühtjärge ligi 30 aastat). Hiina maletaja tuli esmakordselt maailmameistriks 1991. aastal. Pärast seda kuni 2019. aastani on maletroon hiinlannade käes olnud vaheaegadega kokku 19 aastat.

Eesti maletajad maailmameistrivõistlustel

Salme Rootare saavutas 1959. aastal Plovdivis peetud pretendentide turniiril 4. koha (kolmandaks tuli Larissa Volpert, hilisem Tartu Ülikooli professor).^[1]
Maaja Ranniku sai 1964. aastal Suhhumis peetud pretendentide turniiril 6. koha ja 1979. aastal Alicantes (Hispaanias) tsoonidevahelisel turniiril 8. koha.
Tatjana Fomina jagas 1976. aastal Roosendaalis (Hollandis) peetud tsoonidevahelisel turniiril 8.–9. kohta (koos Milunka Lazarevićiga).^[2]
Tuulikki Laesson saavutas 1998. aastal Vilniuses peetud FIDE tsooniturniiril 3. koha, kuid see koht edasipääsu ei taganud.

Vaata ka

Viited

↑ World Chess Championship (Women) 1959 Candidates Tournament. mark-weeks.com
↑ World Chess Championship (Women) 1976 Roosendaal Interzonal Tournament. mark-weeks.com

[mar2-1] World Chess Championship (Women) 1959 Candidates Tournament. mark-weeks.com

[mar1-2] World Chess Championship (Women) 1976 Roosendaal Interzonal Tournament. mark-weeks.com

[1]

[2]