Oceanic | |
---|---|
Oceanic Liverpooli lähistel Mersey suudmes | |
Tüüp | ookeaniliinilaev |
Omanik | White Star Line |
Liin |
Liverpool / Southampton – New York |
Lipuriik | Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik |
Kodusadam | Liverpool |
Ajalugu | |
Ehitaja | Harland & Wolffi laevatehas Belfastis (North Yard)[1] |
Kiil pandud | 18. märts 1897 |
Vette lastud | 14. jaanuar 1899 |
Üle antud | 26. august 1899 |
Teenistusse võetud | 6. september 1899 |
Saatus | uppus Foula lähistel 8.–27. septembril 1914 |
Tehnilised andmed | |
Pikkus | 209,1 m[2] |
Laius | 20,8 m[2] |
Süvis | 13,6 m[2] |
Kogumahutavus | 17 274 registertonni |
Käiturid | 2 sõukruvi |
Kiirus | 19 sõlme[3] |
Laevapere | 349 |
Tekke | 4 |
Reisijakohti | esimene, teine ja kolmas klass: 430, 327 ja 1000 |
Oceanic (prefiksiga RMS ehk Royal Mail Steamer, 'kuninglik postiaurik'; kutsungitega RHDF ja MOG)[4] oli White Star Line'ile ehitatud ookeaniliinilaev, mille eesmärgiks oli Atlandi ookeani ületus. Aurulaev ehitati Harland & Wolffi laevatehases Põhja-Iiri pealinnas Belfastis. Valmides oli see esimene laev, mis ületas Great Easterni (1858) pikkust.[5] See suundus oma esimesele reisile 6. septembril aastal 1899. Veel kaks aastat oli see maailma pikim laev, kuni selleks sai Celtic.
Oceanicul oli kaks korstent ja kolm masti.
Kõrgetasemelisuse tõttu eelistasid laeva I klassi paljud jõukad ärimehed, kes tihti reisisid koos, korraldades ühiseid lõuna- ja õhtusööke. Laeva kutsuti hüüdnimedega Sajandi Laev, Sajandi Kroon, Merede Kuninganna ja Valgetähe Miljonärijaht.[6] Harva kestis selle reis üle ookeani kauem kui seitse päeva.
New Yorgi sadamas kehtis hea tava, kui laev jõudis kai äärde pärast 20.00 õhtul. Need kes soovisid maale minna, võisid seda koos pagasiga teha, need kes soovisid öö laeval veeta, nendele kohaldati hommikusöök ja lahkumine koos pagasiga alates kella 7.00 hommikul.[7]
Esimese maailmasõja puhkemisel muudeti laev kahe nädalaga abiristlejaks. 8. augustil 1914 anti see Kuningliku Mereväe teenistusse, et patrullida Põhja-Šoti maismaast Fäärideni. Laeva meeskonda kuulus 439 inimest, kellest 49 olid ohvitserid. See siksakitas kustus tuledega, et äratada võimalikult vähe tähelepanu, eriti Saksa Riigi allveelaevade seas.
1914. aasta 8. septembri hommikul jooksis see udu ja kursimuutuse tõttu Shetlandi saarte hulka kuuluva Foula saare lähistel karile. Traallaeva Glenogili[11] ja sõjalaeva Forwardi päästmiskatsed luhtusid. Hukk kestis Hoevdi põhjapoolsetel kaljudel 19 päeva. Enne seda veeti uppuvalt laevalt eelkõige minema laskemoon. Kõik ohvitserid ja meeskonnaliikmed pääsesid eluga.
Madalas vees paikneva, pruunvetikaga kaetud ja halvas seisus ida-lääne suunalise vraki koordinaadid on 60° 07′ 019″ N ja 1° 58′ 843″ W.
Oma teenistuse jooksul, mille eest vastutas koos William Slayteriga 4 kaptenit, ületas laev ookeanit 372 korda, 179 ületust Liverpoolist ja 193 ületust Southamptonist, kandes kokku 309 006 reisijat.
Laeval oli hädaolukorraks kaks väiksemat päästepaati (pikkusega 7,3 m ja laiusega 2 m) ning kaheksa suuremat päästepaati (pikkusega 8,5 m ja laiusega 2,6 m) kui ka üks aurukaater. Oceanicu 6. päästepaat on üks kahest White Star Line'i allesjäänud päästepaadist.[12]
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)