Olof Swartz
Olof Peter Swartz (21. september 1760 Norrköping – 19. september 1818 Stockholm) oli rootsi botaanik.
Ta astus 1778. aastal Uppsala Ülikooli, kus õppis peamiselt botaanikat; tema stuudiumi ajal oli seal professoriks Carl von Linné poeg Carl von Linné noorem. 1781. aastal sai Swartz doktorikraadi arstiteaduse alal.
Aastatel 1780–1782 rändas Swartz taimi uurides Rootsis ringi. Esimene reis toimus Lapimaale. See oli ekspeditsioon koos teiste botaanikutega taimenäidiste otsimiseks. 1783. aastal sõitis Ameerikasse, kus tegutses esialgu Bostonis ja Philadelphias, seejärel Suurtel Antillidel. Aastatel 1786–1787 tegi ta uurimistööd Londonis Briti Muuseumis, pärast seda naasis Rootsi.
1791. aastal sai temast Stockholmi Bergiuse botaanikaaia esimene juhataja, 1789 sai ta Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liikmeks ning 1811–1818 oli akadeemia alaline sekretär. 1813. aastal sai ta loodusteaduste professoriks Karolinska Instituudis.
Swartzi kuuest tuhandest näidisest koosnevat kollektsiooni säilitatakse Rootsi loodusloomuuseumis. Ta uuris palju sõnajalgtaimi, samblaid, seeni ja samblikke. Ta avastas, et enamikul käpalistest on üks tolmukas, kuldkingadel aga kaks.
Tema järgi nimetati liblikõieliste hulka kuuluv perekond Swartzia.
Olof Swatzi kirjeldatud taksonitele lisatakse autorilühend Swartz või Sw..